Ajakaja: Kohustuslikult vabatahtlik ainuvõimalus (4)

Aasta alguses tuli kultuuriministeeriumist dokument, millega seatakse Eesti raamatukogudele nn kohustusliku kirjanduse nimekiri. Omamoodi ajalooratta tagasi pööramine – meie kultuuriloos on juba olnud selliseid aegu, kus partei ja valitsus ütlevad ette, mida rahvas, va rumal ja harimatu hall mass, lugema peab ja mida mitte.

Ei ole seega midagi uut siin päikese all, kõik kordub. Ainult et seekord on retoorika selline: kultuuriministeeriumi regulatsioon peaks suurendama rahva kultuuritarbimist, ja õnneks (veel) on nimekiri vaba parteipoliitilisest sisust. Esimene samm inimeste valikute piiramiseks on aga tehtud. Siit edasi ei ole enam keeruline uusi piiranguid kehtestada.

Mingis kontekstis saan ma aru kultuuriministeeriumi ideest väärtustada teatud kultuuriloolise väärtusega toodangut, kuid seda enam on õhus küsimus: kes selle kvaliteedi üle otsustab? Kas tõesti on kõiksugu preemiad ja omade ringis jagatud tunnustused piisav kriteerium kvaliteedimärgi pealepanemiseks?
Veelgi enam – ministeeriumi otsuse valguses on avalikult sõna võtnud mitmed, kes raamatukogude ja nendes toimuvaga rohkem kursis, ning väidetakse, et inimesed neid nn väärtteoseid eriti ei soovivat…

Miks inimesed siis väärtkirjandust lugeda ei soovi? Äkki see siis ikkagi pole nii väga väärt? Miks arvata, et tavaline inimene ei oska valida ja on rumal? Kust tuleb suhtumine, et ministeerium teab, mida rahval vaja on? Ehk on probleem hoopis määratud kohustusliku lugemisvara kvaliteedis? Ja sisuliselt poolelt – kuidas ja kas need nn väärtteosed meid kõnetavad?

Jah, kultuuriloolises mõttes on mõistlik ajaloo jaoks teatud kirjatükid säilitada. Pedagoogilisel eesmärgil on ehk oluline, et lapsed koolis mõne kohustusliku raamatu läbi hekseldavad. Võib-olla. Ma ei suuda oma kooliajast küll meenutada ühtegi kohustuslikku raamatut, mida oleksin naudinguga lugenud. Samas lugesin sellegipoolest palju ja väga häid raamatuid. Jah, võib-olla peab mingisugune kultuuriline kasvatus olema sunduslik ja käsu korras. Võib-olla. Tegelikult on inimeste vabade valikute piiramine aga alati kahe teraga mõõk.

Print Friendly, PDF & Email