Õpingud ametikoolis tõid ka naised höövelpingi taha

Õpingud ametikoolis tõid ka naised höövelpingi taha

HÜVA NÕU NÕUDMAS: Rein Jasmin (paremal) käis ametikoolis Andres Saartilt nõu küsimas, kuidas edasi restaureerida tema praktikatööks olevat mahagonist diivanilauda. Foto: Taavi Tuisk

“Algul ma ei julgenud vaadata ka, kui nad höövlipingi kallal olid. Et ega midagi head sealt tule küll,” räägib Rein Jasmin (53) oma naissoost rühmakaaslastest, kellega koos ta ametikoolis kaks aastat tagasi mööblirestaureerimist õppima hakkas. “Lõpus panid kõik nii, et… freesisid, saagisid ja hööveldasid. Täiesti uskumatu! Mehed on ikka rohkem saest kinni hoidnud.”

15 mööblirestauraatoriks õppija hulgas, kes õhtuti ja nädalavahetustel ametikoolis uusi oskusi omandavad, on naisi üheksa. Töö kõrvalt õppimine ei ole küll kerge, aga mitte ka ületamatult raske, räägivad õppijad. “Loobuda ei tulnud millestki, aga asju tuli edasi lükata,” ütleb Renaldo Praks (45). Samas on elu palju huvitamaks läinud, leiab Tõnis Martinson (40).
“Mina elan maal ja just sügisel, kui olid kartulivõtud ja muu, oli raske,” märgib Jasmin. Suvi on samas vaba, sest ka õhtuõppijatel on koolivaheaeg.
Õpingud, millest suurima osa moodustavad puidutöö käsitsi ja masinatel ning viimistlus- ja sadulsepatööd, kestavad kaks aastat.
“Kõike võid küll internetist otsida, aga restaureerimine on selline valdkond, kus on väga lihtne rumalaid vigu teha ja asja rikkuda. Kas või selline lihtne asi nagu liimi kasutamine. Paned PVA-liimi, aga õiged restaureerijad kasutavad kondiliimi. Järgnevatel põlvedel on võib-olla ka vaja seda restaureerida. PVA-d lahti ei võta,” räägib Renaldo Praks.

Rein Jasmin räägib, et restaureerimine polegi tegelikult töö, mida tehakse puidutöömasinate abil. “See on näppude peal töö. Aga pinkide peal peab oskama ka erinevaid detaile teha.”
Õpperühm, kus noorim õppija on 26- ja vanim 59-aastane, on enne kooli lõppu mitmekuulisel praktikal, kus praktikatööna restaureeritakse omale hingelähedasi isiklikke mööbliesemeid.
Ametikoolist on kolmel mehel ainult positiivsed muljed. “Mina olen selle kooli kunagi lõpetanud, aga nüüd on hoopis teine maailm,” ütleb Martinson.
“Vaata kas või neid elektrilisi käsitööriistu. Kõik on viimase peal,” lisab Jasmin. Praksi arvates on puudu vaid mõni üksik tööriist: “Kõik asjad saad otsast lõpuni ära teha.”

Praegune õpperühm lõpetab ametikooli veebruaris. Uue mööblirestauraatorite õpperühma vastuvõtt on alanud, dokumente võtab ametikool vastu 13. jaanuarini. Kokku ootab ametikool õppima ligi sadat täiskasvanut kuuele erialale.

Print Friendly, PDF & Email