Kes on püsielanik ja milleks teda vaja on? (12)

Kes on püsielanik ja milleks teda vaja on?

 

Teema nimega “püsielanik” on päevakorrale tõusnud mitmel põhjusel. Kui igapäevaselt ei ole see enamikule meist oluline, siis rahvaloendus nõuab küsimusele: “Kas antud eluruum on teie püsielupaik?” selget jah/ei vastust. Kusjuures jätab mõndagi enesetunde otsustada ega seo vastust otseselt rahvastikuregistris kajastuvaga. Jätab tagavarauksegi lahti mõistega “ajutine elanik”.

Alustada tuleks tegelikult sellest, milleks on rahvastikuregistri alusel defineeritud püsielaniku mõistet tarvis – on ju eesti keele jaoks püsielanik konstrueeritud mõiste. Sama kunstlik nagu suvemuhulane või suvesaarlane. Või ka linnavurle, untsantsakas. Keegi ei räägi ju suveläänlasest või suvemulgist. Või räägib? Või äkki on mõned jõukamad eestlased talvehispaanlased? Või talimarbellalased?

Registrijärgne elukoht või kodu

Võim on nagu narkootikum – võimusõltlasel on seda alati vähe. Olgu see võim siis Kuressaares, Tallinnas, Brüsselis või Moskvas. Võimulolijad tahavad otsustada aina rohkemate inimeste elu üle. Ja raha on võimu teostamiseks ning kasvatamiseks hädasti tarvis. Et selle abil alluvaid juurde meelitada või vallutada.

Toompea vaade. Mida nõrgemad omavalitsused, seda parem. Lihtsam juhtida, lihtsam oma tahtmist läbi viia. “Jaga ja valitse” poliitikaks justkui loodud. Siin paneme kooli kinni, seal sulgeme haigla, siin päästekomando, seal postkontori. Ikka nii, kuidas raamatupidamise seisukohalt efektiivsem (loe: võimalikult väheste kuludega vilkuv ja sädelev fassaad püsti panna).
Ei, ei, see pole virisemine – aga kas viimaste aastate valitsused tunduvad lähtuvat millestki muust? Riigi jaoks on oluline teada, kust kodanikku vajadusel leida. Siis, kui ta e-riigi elektroonsest suhtlemisest keeldub, kõrvale hiilib või ei valda neid suhtlusmeetodeid. Ikka siis, kui riigil tarvis on. Kui aga riigil (ka omavalitsusel) oleks mõistlik ja oluline kodanikku teda puudutavast õigeaegselt informeerida (aga vajadus või kohustus puudub), siis jäävad elektroonsed käed miskipärast lühikeseks. Ja siin ei aita ka register.

Valla (omavalitsuse) vaade. Tänases süsteemis sõltub paljugi registreeritud peade arvust. Aga mitte ainult. Oluline on mõistagi ka registreeritud peade sissetulek. Elu säilimiseks maal on mitmeid stsenaariume. Milline neist realiseerub, sõltub paljuski rahast. Ja kasutada olev rahahulk sõltub peadest. Seetõttu pole imestada, et käib jaht. Püünistega ja ilma. Kui õppimise protsess välja jätta, siis pole ju mõtet püüda ainult selleks, et kohe jälle vabaks lasta. Järgnema peaks “kodustamine”. Et kord püütu tunneks end kodustatuna hästi. Et ei jookseks ise naabri püünisesse.

Kodaniku vaade. Mis kuradi register? Eestlastel on sõna “kodu”. Mõnel on mitu ja mõni on viimasestki ilma jäänud. Kes õnnetutel asjaoludel, kes ennast üle hinnates, kes vabatahtlikult. Aga kõik nad teavad ja saavad aru, mis on KODU. Kas tänane globaliseeruv ühiskond devalveerib kodu mõiste? Kuidas kellelegi. Aga registrijärgne elukoht? A mis ma selle eest saan?

Kuidas teha nii, et registrijärgne elukoht oleks kodu? Ka siis, kui kodusid on mitu? Viimasel juhul meie seadused varianti ei paku. Esimesega on aga nii, et valiku tegemine Tallinna ja Muhu vahel ei ole keeruline. Vähemalt mitte töötaval inimesel, kelle maksudest mõningase osa on seaduste kehtestajad raatsinud registrijärgsele omavalitsusele annetada.
Tallinna mõistmatud rahakulutamise projektid, mille üle ühe, kümne, saja ja isegi tuhande(te) valija(te) häälel ei ole mingit mõju. Aga Muhus on. Või vähemalt on voli ja õigus nõuda, et tee kodutaluni oleks lumest puhas või vähemasti normaalselt läbitav. Ja pole tarvis nõudagi – enesestmõistetavalt kantakse selle eest hoolt.

Keerukamad valikud on Harku või Muhu, Tartu või Muhu, Keila või Muhu, aga ka Tartu või Kanepi, Võru või Rõuge, Kuressaare või Muhu jne. Igatahes on abiks otsustamisel vastus küsimustele: kuhu mul on kõige vähem kahju oma makse maksta; kus kasutatakse neid (minu raha ikkagi) kõige otstarbekamalt ning minu huve ja eelistusi enim arvestades; kus olen ma enim nõus panustama arengusse (areng võib olla ka olemasoleva muutumatuna säilitamine); kus toimub areng mulle sobivas suunas; kus tunnen end kõige kodusemalt?

Kes loeb ainult raha, see võib registrijärgset elukohta vahetada vastavalt parimale pakkumisele samal viisil, nagu vahetab kampaaniakorras mobiilioperaatorit. Kord on präänikuks maamaksuvabastus, kord sooduspilet ühistranspordis, ranitsatoetus, kanalisatsiooniga liitumise soodushind, pensionilisa, lasteaiakoht või huvikooli pearaha. Oleks nagu vaese riigi värk, aga mis vaesusest me saame rääkida, kui Otepääl saab haljale murule (tänavusel talvel!) tehtud suusarada? See ei ole enam esimese rikka neegri Cadillac, see on juba hoopis teine tase. See pole isegi mõisniku palmimaja – see on tõeline demonstratsioon pürgimisest viie rikkama sekka. Ehk prioriteetide küsimus.

Kes siis ikkagi on muhulane?

Miskipärast tundub mulle, et nii mõnigi jätab end valla elanikuna registrisse kandmata just seetõttu, et teda liigitatakse “suvesaarlaseks”. Mina olen Võikülas elanud ja külaga seotud kauem, kui pooled kohalikud siin ilmas elanud, aga ikkagi ei ole ma “päris” muhulane, sest muhulase nimi kandub edasi AINULT sünnijärgselt.

Olen aastaid veetnud Muhus kõik nädalavahetused ja puhkused ja olen küla käekäigu pärast rohkem südant valutanud kui mõnedki “perus-muhulased”. Aga ikka sokutatakse mulle poes suvesaarlase ankeeti täitmiseks. Olen ikka suvemuhulane, kuigi olen Muhus rohkem tunde ja päevi kui Soomes ja mujal väljamaal töötavad pärismuhulased. Just tänu suvemuhulaste õigeaegsetele pingutustele ei näe Muhu saar välja Virtsut “kaunistava” tuuletööstusena. Nüüdseks on tõrjuv suhtumine rahaveskitesse õnneks valdav.

Olen kuulnud ka vihjeid, et ideaalis võiks suvekodu omanikest suurima sissetuleku saaja möllida end rahvastikuregistri järgselt Muhu püsielanikuks, aga ülejäänud (eriti lapsed) peaksid jääma linlasteks edasi. Eriti lapsed, kelle lasteaia või kooli eest tuleb maksta teis(t)ele omavalitsus(t)ele. See on täpselt sama mõtteviis, mille järgi linnad (eriti Tallinn) meelitavad, ja inimesed jooksevadki end ümber registreerima.

Ülo Laanoja
Muhu “põlisimmigrant”

Print Friendly, PDF & Email