Kärla jõe probleemid ei taandunud koos suurveega (6)

Kärla jõe probleemid ei taandunud koos suurveega

KAS KURJA JUUR? Kalle ja Ingrid Käesel näitavad Kärlal kohta, kust nende arvates vana jõesäng lahti kaevatud on, ning see omakorda tekitavat liigse vee, mis nende elamist ründab. Foto: Raul Vinni

Vanasse sängi tagasi voolava Kärla jõe põhjustatud uputused on selleks korraks küll taandunud, kuid sealsete inimeste mure on pigem paisu tagant valla pääsenud.

“Kõik ujub, mul isegi kanad ujuvad,” kurdab Kärla jõe ääres elav Ingrid Käesel, kelle majapidamine kõige suurema vee alla jääb. Pärast Saarte Hääle jõuluaegset lühikest lugu Kärla jõe üleujutustest algas kõigi üllatuseks suur vaidlus ja selgitamine lehe kommentaariumis. Ingrid Käesel oli ainus, kes julges seal sõna võtta oma nime all. Eelmisel nädalal, kui Saarte Hääl olukorda uuesti vaatama läks, polnud tema ja ta abikaasa Kalle mure karvavõrdki kahanenud.

Probleem on selles, et suurvee korral on Kärla jõest vaid kümmekonna meetri kaugusel asuv Käeselite õu ja nende naabrite hoov praktiliselt vee all. Jõe peaharu pahiseb küll vägevalt maja eest mööda, kuid üle kõrgete kallaste ei tule. Vesi tungib peale hoopis seljatagant.

Vaid paarsada meetrit Käeselite majast ülesvoolu läheb jõgi oma vanasse harusse. Kõvasti täis kasvanud sängi mööda voolav ja korraliku veehulga koguv jõgi jõuab aleviku keskel olevate kehvakeste truupide juurde ning seal jääbki ruum talle kitsaks. Nüüd pole muud teed kui tulla üle kallaste ja ujutada üle ümberkaudsed karjamaad, inimeste kartulimaad ja kõige tipuks ka Käeselite õu.
Vald on küll püüdnud vanast jõesängist võsa maha võtta ning Käeselite õue ja jõe vahele truupe paigaldada, kuid see on pigem tulekahju kustutamine hambapesutopsiga.

Nii on see kestnud juba aastaid. Perekond Käesel väidab, et alguse said uputused 2004. aastal. Enne polnud probleemi.
Vanemad inimesed Kärla alevikus teadsid aga rääkida, et aastakümneid tagasi, kui jõgi veel oma vanas sängis voolas, olid uputused tavaline asi. Lähedalasuvate majade lapsi olevat lausa paatidega kooli toodud. Huvitav on see, et ka praegune n-ö vana jõe säng on omakorda kunagi juba ümber suunatud. Nimelt ehitati kolhoosi ajal Kärla kortermajad just vanasse jõesängi ja see suunati omakorda kraavidega ümber.

Ingrid Käesel ei ole just kõige rõõmsam. “Keldris on põlvini vesi, kõik on märg,” kirjeldab ta ja ütleb, et õuel asuvat sauna pole mõtet remontima hakatagi. Niikuinii uputab ja rikub kohe ära.
“Vald ütleb vaid, et mida sa vingud,” selgitab Käesel. Vallavalitsus olevat õpetanud, et neil tuleks ümber maja kraav kaevata ja truubid panna, et suurvesi õue ei tuleks. “See on jama ju. See pole ennetamine, see on tagajärg,” ei ole Ingrid Käesel valla plaanidega nõus. Käeselid on käinud juba aastaid kurtmas ka keskkonnaga tegelevates ametites, kuid seni tulutult.

Uputuseohvritel on siiski oma arusaam asjast, miks jõgi üle ajab. Selle taga olevat paar-kolmsada meetrit ülesvoolu elav Paul Liiv, kes oma õues vana jõesängi alguskoha jälle lahti kaevas. Nüüd on veehulk mitu korda suurem ning aleviku keskel laiuv jõgi ja truubid ei suuda seda läbi lasta.

Käeselite teada olnud Liiva õues seisva veega tiik, kuhu mees olevat tahtnud värsket vett juurde lasta, ja seepärast ta jõe lahti kaevaski.
Nüüd voolab Liiva õues tiigi asemel ilus ja hoolitsetud ümbrusega ojake. Teadjamate sõnul olevat kaevamistööd lausa ekskavaatoriga käinud.
Käeseleid paneb imestama, et kuidas saab riigi omanduses oleva jõe kallal kopaga toimetada nii, et mingit luba vaja ei ole.

“Ilus oja on tal küll, aga ta ei kujutanud vist ette, millise mühinaga sealt vett hakkab tulema,” arvavad Käeselid. Igatahes päästaks nende arvates uputustest Paul Liiva krundil oleva jõeharu kinniajamine.
Paul Liivaga polevat aga võimalik asju arutada. Kõik vestluses osalenud kinnitavad nagu ühest suust, et selle mehega ei anna rääkida. Pidavat vaid vastu vaidlema.

Pole kaevanud

“Teate, minge kuu peale!” käratab Paul Liiv südamepõhjast, kui ajakirjanik koos Kalle Käeseliga tema ukse taha ilmub, uurimaks, kuidas selle kaevamisega siis ikkagi oli.
Viimaks halli habemega Liiv siiski leebub, tõmbab sussid palja jala otsa ning tuleb õue asja selgitama. Enne veel kurdab, et keegi kiuslik inimene topib tema maja lähistel oleva truubi ette suurvete ajal igasugust sodi. Viimati olid seal olnud näiteks eterniitplaadid. Käesel ütleb kõrvalt, et tema oli sel ajal Soomes.

Paul Liiva maja kõrval voolab tõepoolest üsna kaunis ojakene. Ilmselgelt igasugustest süüdistustest väsinud mees ise ei taha kuuldagi juttu sellest, kuidas ta midagi kusagil lahti kaevanud on.
“No ma ei ole seda lahti kaevanud,” ütleb ta. Jõgi olevat kogu aeg tema maja kõrvalt läbi voolanud. Ainsa asjana oli ta täitnud maja kõrval olnud vana jõesängi. Muidu oli ka tema õu kogu aeg vee all. Jõgi voolas ju õuest läbi. Seda tegi ta 1999. aastal, siis, kui ta pärast erastamist ka maja kõrval asuva maatüki endale sai. Tõi täitematerjali ja nüüd on tema hoovis ilus muruplats koos laste mänguväljaku ja viljapuudega. Tööde tegemise käigus võis ekskavaator seal olla küll.

Kalle Käesel ei paista Liiva juttu uskuvat ja ütleb, et töödeks oleks olnud projekti ja luba ka vaja.
“Mis projekti mul vaja on? Ega ma Kärla alevikku kuivendama hakanud!” annab Paul Liiv vastu. Pealegi olevat maaparandajad soovitanud tal täitmistöid teha.

Oma mittekaevamise väidete tõestuseks toob ta fakti, et kui ta 1973 sinna majja kolis, oli maja ees truup juba olemas. “Kui ma jõe alles nüüd lahti kaevasin, miks mul truup siis enne juba oli? Mina pole seda siia ju pannud,” selgitab ta. Lisab veel, et kui nüüd tema õues oja kinni panna, siis hakkab uputama lihtsalt ülevalt poolt voolu.

Temal on aleviku uputustest oma versioon. Nimelt on jõe vana sängi osa kinni kasvanud ja truubid on liiga väikesed. Neid keegi vahetama ei kipu. Selle töö peaks tema arvates ära tegema vald. “Praegu on nii, et uputuse ajal kaevatakse lahti. Kui vesi alla läheb, siis aetakse jälle kinni,” selgitab Paul Liiv. Kalle Käesel ütleb: “Paul, selles osas olen ma sinuga täitsa nõus.”
Vana asi

Seda, kas Paul Liiv kaevas jõe lahti või ei, ei oska keegi öelda. Üks proua, kelle juurde ajakirjanik viiakse ja kes pidi ekskavaatoriga kaevamisega täpselt kursis olema, ütleb, et tema ei tea midagi. Lausub hoopis, et vald võiks endal pideva palgatõstmise asemel asjad korda ajada.
Kärla vallavanem Villi Pihl pole ka kaevamisest kuulnud ja saab lähtuda vaid Pauli jutust maa täitmise ja vana jõesängi kohandamise kohta.
Põllumajandusameti peaspetsialist maaparanduse valdkonnas Mait Must, kes on asjaga juba aastaid kursis, tõdeb, et kui selline asi toimus, siis palju aastaid tagasi, ja kindlasti ei tahetud kellelegi halba teha. “See oli aeg, mil ehitati, tõstes maapinda vanadesse jõesängidesse. Lõigati ära vee vaba vool, uputati naabreid jne,” räägib kauaaegne maaparandaja.

Saarte Hääl uuris asja ka keskkonnainspektsioonist. Pressiesindaja Leili Tuule sõnul olid inspektorid mõned aastad tagasi Kärlal kohal käinud ja ka valla esindajad olid olnud tookord seisukohal, et jõesängi tuleb puhastada ja truubid vahetada. Kaevamistest ja ümbersuunamistest siis juttu polnud. Seega polnud ka rikkumist, mida tuvastada.
Leili Tuul ütleb, et selle nädala alguses olid inspektorid taas kohapeal käinud ja Paul Liiva ojakest uurinud. Inspektorid usuvad, et kui midagi tehti, siis tõepoolest aastaid tagasi, millele viitavad ka täidetud kohal kasvavad korralikud viljapuud. Kuna tegemist on aastatetaguse asjaga, siis on praegu väga raske või praktiliselt võimatu hinnata selle täitmise mõju jõe voolamisele.

Must usub, et Kärla probleem on ikkagi tingitud vaid suurveest. Selle saaks lahendada üsna lihtsalt ja väikeste vahenditega. Tuleks tellida aleviku pinna- ja sajuvee ärajuhtimise eksperthinnang ja vastavalt sellele tegutseda.

Kinni ei aeta

Kui Saarte Hääl enne jõule Kärlal käis, rääkis vallavanem, et maanteeamet oli truubi, mis on pärast üleujutusekohti, suurema vastu välja vahetanud. “Uskusime, et sellest aitab,” kinnitas Villi Pihl.
Sel nädalal on ta veendunud, et ka vana jõesängiga tuleks tõepoolest midagi siiski ette võtta. Seni on sealt vaid võsa maha võetud, kuid niisama omapäi seda süvendama hakata ei saa.

Jõe puhastamiseks polevat vallal ka raha.

Pihli sõnul saavad truubid kohas, kus jõgi hakkab üle pressima, nüüd kiiremas korras vahetatud.
Vallavanema sõnul räägitakse ka Paul Liivaga, et ehk annab tema krundile siseneva jõeharu algusse lüüs paigaldada, millega saaks vee vooluhulka reguleerida. Kõige suurem päästja oleks muidugi põllumajandusameti poolt kinnitatud maaparandushoiukava, mille kohaselt peaks Kärla jõge süvendatama 10 000 kuupmeetri jagu. Millal see ükskord töösse võiks jõuda, seda ei oska keegi öelda. Riigiveski jahvatamise aeglust teades selle peale siiski lootma jääda ei saa.

Asjad liiguvad

Kaks päeva hiljem alustab vallavanem oma e-kirja ajakirjanikule sõnadega “Olen olnud pool päeva jõe ääres”. Pihl räägib, et Liivaga on suheldud, kuid lüüsi osas kokkulepet veel pole. “Kas see aitab, ei tea. Võib-olla ujutab siis esimesed naabrid üle?” arutab Pihl.
Vallavanema sõnul on siiski juba suheldud Eesti maaülikooli ja keskkonnaametiga ning praegusel hetkel ootab ta hinnapakkumisi, et tellida ka Mait Musta soovitatud eksperthinnang Kärla aleviku jõe- ja sajuvee probleemid lahenduse leidmiseks. Jaanuari teises pooles peaks olema selge, palju asi maksma läheb ja millal seda teha saab.

Ingrid Käeselil on sellest, et vana jõesäng korda tehakse, oma arvamus. Tema ütleb, et kui keset alevikku voolab jõgi, on see lastele ohtlik. Ainus võimalus oleks siiski Paul Liiva õues jõgi kinni ajada.

Print Friendly, PDF & Email