Saarlased oskavad üllatada! (1)

Saarlased oskavad üllatada!

 

Kui ma 12 aastat tagasi esimest korda elus Saaremaale sattusin, võlusid see saar ja tema inimesed mind hoobilt.

Nende aastate jooksul, mil olen Saaremaad tihedalt külastanud ja siia lõpuks suvekodugi soetanud, olen selle maa ja rahvaga kenasti ära harjunud. Ent jätkuvalt on mul siin juhtunud põnevaid, ehmatavaid või lihtsalt lõbusaid lugusid seoses minu mandri-päritoluga.

Matuserong lastakse läbi

Nende kohanemisaastate jooksul olen hakanud Saaremaad ja saarlasi kogu nende ehtsuses väga hindama ja kalliks pidama. Usun, et Saaremaa elu ja inimesed kõrvaltvaataja pilgu läbi on ka kohalikule huvitav tajuda.

Ühel jõulujärgsel pärastlõunal olin Kuressaare linnas tunnistaja sündmusele ja sellega seotud kombestikule, millega päris sarnast mandril seni märganud pole. Nimelt sõitis mööda linna peatänavat matuserong. Autode rivi keeras kõrvaltänavalt peatänavale ja eeldas, et peateel liikujad matuserongi viisakalt läbi lasevad. Osa juhte seda tegigi, aga nende taha kogunes kohe teisi, kes üritasid seisma jäänutest mööda sõita ja oma peateeõigust kasutada.

Ilmselgelt ootasid leinajad, et kõik kenad kaasinimesed oskavad matuserongi nähes käituda nii, nagu on sünnis. Esiteks: matuserong lastakse alati läbi, selle liikumist ei takistata ja selle vahele ei süstita oma sõidukiga. Teiseks: matuserong sõidab aeglaselt. Seda tava mäletan küll lapsepõlvest, kuid selle järgimist pole ma viimasel ajal mandril küll enam eriti märganud.

Tundub, et need kombed on hakanud ununema ja hääbuma. Või osa liiklejaid lihtsalt ei märganud musti lindikesi autode antennide ja külgpeeglite küljes?
Kolmandaks juhtus autode rivi sabas sõites algul üsna ehmatav seik – vastutulevatest masinatest umbes iga viies jäi teeserva seisma, põhjustades seega ülejäänud samas suunas sõitjates arusaamatust, meelepaha ja möödasõidukihku.

Seismajääjate seas märkasin autoroolis vanemat härrasmeest, keskealist naist ja – ohoo – noort tursket meest uhke autoga, ilma et tal oleks näppu viibutav vanaema kõrvalistmel manitsemas olnud. Seega – lootust veel on? On veel inimesi, kes mäletavad, et matuserongi vastu tulles jäädakse aupaklikult seisma, kuni rong möödub.

Siinkohal võiks arendada diskussiooni, mis on olulisem – kas iidsed traditsioonid ja seeläbi lahkunu austamine või liikluseeskirja järgimine ja ohutuse tagamine? Ehk õnnestub mõistlikel ja rahumeelsetel inimestel need kaks asja omavahel ühendada. Sest traditsioonid on ju see osa elust, mis annab meile turvatunde, meelerahu, usu tulevikku.

Minu kogemus räägib, et vanad kombed kaovad mandril kiiremini kui saarel. Mõnes maanurgas, näiteks Kagu-Eestis on küll omad, tugevalt juurdunud ja säilinud matusetavad, millest mõni aasta tagasi ka meedias juttu oli, seoses ristipuude labase raiumisega.
Üldteada on, et isoleeritud kogukonnas õnnestub vanadel kommetel kauem muutumatuna püsida ja üldse säilida. Isoleerijaks on saarel eelkõige meri, aga ilmselt ka saarlase umbusklikkus (loe: ettevaatlikkus) võõraste, ennenägematute, uute asjade suhtes.

Positiivne pilt saare meestest

Eestimaal on ka teisi ääremaade elanikke, kelle hulgas on märgata tugevamat identiteeditunnet ja kokkuhoidmist kui ülejäänud rahval – võtame kas või võrokesed, setod, mulgid, hiidlased (vabandust!). Saarlased see-eest on olnud läbi aegade omaette kogukond ja mulle tundub, et nad on selle üle äärmiselt uhked.

Eks geograafilised tegurid ja ajalugu on sellele ka kõvasti kaasa aidanud. Meri ümberringi ja nõukogudeaegne suletus on tinginud n-ö oma maailmas elamise ja tugeva identiteeditunde kujunemise.
Üldiselt on saarlaste maine mandrikate silmis positiivne, neid peetakse rahumeelseteks, veidi aeglasteks, hea naljasoonega ausateks ja tublideks töörügajateks, kelle peale võib üldiselt kindel olla.

Üks mu esimesi lähemaid kontakte saarlastega oli see, kui ülikooliaastatel Tallinnas elades puutusin kokku Tallinna Saarlaste segakooriga. Kui õhtuti koolimajas klaverit harjutasin, kogunesid samasse saali koorilauljad.
Saarlaste segakoor hämmastas mind mitmeti. Esiteks olid need muhedad härrasmehed, kes tegid oma tulekuga ja olekuga kogu ruumi koduseks ja soojaks, visates nalja ja suheldes omavahel ainult lõõpides.

Tõenäoliselt on just nemad süüdi, et ma saare meestest endale niivõrd positiivse pildi kujundasin ja nüüd ise saarlasega abielus olen!
Teiseks hämmastas mind see, et saarlased, kes on Tallinna elama sattunud, vajavad koosolemist ja tegutsemist nii suurel määral, et on loonud lausa oma seltsi – Tallinna saar-laste ühenduse. See tegutseb juba 90-ndate algusest ja nende kodulehelt võib lugeda, et saarlased püüdsid kodusaarelt kaugel olles kampa koguneda juba 20. sajandi algupoolel ja ka näiteks Torontos on pagulassaarlased olnud eesrindlikud ja aktiivsed Toronto Eesti maja tegemistes 50-ndatel aastatel.

Igal juhul pole ma midagi kuulnud Tallinna virulaste seltsist või Tallinna pärnakate ühendusest. Küll aga võivad saarlased innustust saada Võro instituudi või Seto kuningriigi tegemistest. On uhke tunne teada oma juuri, kuhugi kuuluda, elada, olla ja toimida omamoodi, esivanemate kombel.

Kindlasti tunnevad erilist kokkukuuluvustunnet ka teiste Eesti (väike)saarte elanikud, selgema identiteediga paistavad silma muhulased, kihnlased, ruhnlased, hiidlased, abruklased, vilsandlased. Nemadki tegutsevad seltsides, korraldavad üritusi, et säilitada rahvapärimust ja kultuuri, toimetavad kohalikke häälekandjaid. Ent minu kogemuse põhjal eristab saarlasi teistest just eriti aktiivne kokkuhoidmine ja omainimeste tähtsaks pidamine.

Saarlase selge identiteedi üks osa on ka see, et võõraid ei võeta just kergelt omaks. Öeldakse ju, et saarlaseks ei saada, saarlaseks sünnitakse. Kuigi saarele abiellunuid ja sisserännanuid on üsna palju, ei jää neil siin siiski muud üle kui kohaneda, muganduda ja lõimuda. Ja vähemalt alguses nautida oma külalisestaatust, sest külalisi saarlased ju söödavad-joodavad ja poputavad, nagu jaksavad.

Saarlase eneseirooniline huumor

Üks kindel asi, mis saare inimest mandrikast eristab, on saarlase huumor. See on sageli eneseirooniline, asju, olusid ja inimesi heatahtlikult tögav, kuid vahel läbi lillede esitatult siiski üsna teravalt torkav ning moodustab olulise osa saarlase olemusest.
Kui mandrilt tulles seda praami peal juba kuskilt nurgast kostab, tuleb hea soe tunne südamesse.

Saarlaste identiteeditunde üks olulisem osa on kindlasti saare keel ehk saarte murre. Keelekasutuse ja intonatsiooni põhjal tunneb saarlane saar-lase igas paigas ära.
Käesolev Eesti 2011. aasta rahvaloendus uurib ka eestlase päritolu ning kohalike keelte ja murrakute rääkimise oskust, mis on väga tänuväärne ettevõtmine. Saame ju teada, palju neid kodusaarlasi koos väljarännanutega tegelikult on. Ärge siis unustage rahvaloendajale mainida oma saare murde kõnelemise oskust ja saare päritolu, asugu see praegune elukoht kus tahes!

Elen Laine
suvesaarlane

Print Friendly, PDF & Email