Muutuste tuuled Eesti kõrghariduses (1)

Tasuta kõrghariduse nime all tuntuks saanud kõrgharidusreformi eelnõu on läbinud riigikogus esimese lugemise ning praegu käib pinev töö esitatud muudatusettepanekutega riigikogu kultuurikomisjonis, kus hääletamiseni jõutakse aasta alguses.

On selge, et Eesti kõrgharidus vajab põhimõttelisi muudatusi – sellega on nõustunud nii üliõpilased, rektorid kui ka lõviosa poliitikutest. Samuti on selge, et pikas perspektiivis ei ole meie kõrgharidus konkurentsivõimeline. Seda peamiselt kolmel põhjusel: täna pakutav kõrgharidus on ebaefektiivne, ebaõiglane ning kõrghariduse kvaliteet on väga ebaühtlane. Just nimetatud kolmest puudusest lähtub ka tasuta kõrghariduse eelnõu.

Ebaõiglus tudengite seas

Praegu veedab üliõpilane ülikooli seinte vahel keskmiselt seitse aastat – 70 000 üliõpilase kohta on kõigest 10 000 lõpetajat aastas. Säärane pikk ülikoolis veedetud aeg on ebaefektiivne ja samas ka riigile kulukas. Efektiivsuse suurendamiseks tuleb luua olukord, et nii ülikoolide kui ka üliõpilaste huvi oleks lõpetada õpingud nominaalajaga. Selle saavutamiseks tuleb võimaldada just täiskoormusel õppivatele tudengitele tasuta õpe.

Teine oluline aspekt on kõrghariduse kvaliteet. Tänase Eesti kõrghariduse rahastamine on 1996. aastast saati põhinenud riiklikul koolitustellimusel, mille kaudu on püütud suunata üliõpilasi õppima ka neid erialasid, mille vastu on huvi väike.
Kahjuks ei ole niisugune regulatsioon loodetud tulemusteni viinud ja ülikoolidel on riikliku koolitustellimuste lepingu alusel täitmata kohustusi hinnanguliselt ligi 600 miljoni euro ulatuses.

Selline rahastamissüsteem soosib suuri kõikumisi üliõpilaste tasemevahes. Riigieelarvelistele ehk tasuta õppekohtadele pääsemise lävend on mõnel juhul üle 90 palli riigieksami tulemustest, ent tasulistele kohtadele võib saada alla 50-pallise tulemusega või üldse riigieksameid sooritamata.
See tähendab, et ühes auditooriumis istuvad koos väga erinevate võimetega üliõpilased ning paraku langetatakse latt tihti sellisele kõrgusele, et ka nõrgemad sellest üle saaksid.

Probleem seisneb praeguse rahastamissüsteemi juures asjaolus, et tasulisel kohal õppiva tudengi eksmatrikuleerimine vähendab õppeasutuse sissetulekuid. Seetõttu langeb edasijõudmatuse pärast ülikoolist välja vaid marginaalne protsent üliõpilastest, kuna ülikooli rahalised vahendid on sõltuvuses üliõpilaste arvust.
Kõrgharidusreformi üks eesmärk on tõsta õppekvaliteeti, muutes ülikoolide riigipoolse rahastamise sõltuvaks õpitulemustest, mis ühtlasi tagaks ka efektiivsema rahakasutuse.

Kolmas probleem on kõrghariduse ebaõiglus. Osa tudengeid saab ülikoolis tasuta õppekohtadele, teistel tuleb aga õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku vältel, sõltumata nende õpitulemustest.
Tasuta kõrghariduse kehtestamisega säärane ebaõiglus kaoks. Samuti tuleb ebaõigluse vähendamiseks sisse viia vajaduspõhised üliõpilaste toetused. Isegi tasuta õppe puhul tähendavad õpingud ülikoolis nii üliõpilasele kui ka tema perele täiendavaid väljaminekuid, mistõttu on vajalik vaesemate perede lapsi riigi poolt enam toetada.

Tasuta kõrghariduse mõte seisneb eeskätt selles, et pere rahakoti suurus ei oleks määrav noore inimese haridusvalikutes ja kõigil andekatel noortel oleks võimalik ülikoolis õppida.
Samuti kaob tasuta kõrghariduse kehtestamisel õpilaste ja koolide liigne sõltuvus riigieksamite tulemustest. Täna toimub osas gümnaasiumides, peamiselt linnakoolides, spetsiaalne riigieksamiteks treenimine, et tagada võimalikult suur õpilaste ligipääs tasuta kõrgharidusele.

Keskendumine üksnes riigieksamitele on selgelt lühinägelik ja kitsas lähenemine, takistades õpilase mitmekülgset arengut ja pannes ebavõrdsesse olukorda sellist metoodikat vältivate gümnaasiumide õpilased.

Riik annab rohkem raha

Kõrghariduse rahastamissüsteemi muutmiseks on planeeritud rahaliste lisavahenditena 2013. aastal 6,1 miljonit eurot, 2014. aastal 18,8 miljonit eurot ja 2015. aastal 33 miljonit eurot. Lisandub 3500 täiendavat tasuta õppekohta, mis tagab tasuta õppe täiskoormusel õppivatele tudengitele.
Kõrgharidusreformiga muutub Eestis pakutav kõrgharidus efektiivsemaks, kvaliteetsemaks ja õiglasemaks. Loomulikult tuleb selle saavutamiseks teha tänases süsteemis põhimõttelisi muudatusi, kuid vaid nii tagame me Eesti kõrghariduse konkurentsivõime ja ühtlasi Eesti riigi jätkusuutliku ja stabiilse arengu.

Andrus Saare
riigikogu liige, IRL

Print Friendly, PDF & Email