Mis näärivana? Need olid ju ema käed!

Siis oli karm nõukogude aeg, kui kuusepuu tuppa toomine ja jõulude pidamine oli raske kuritegu. Kuuse võis tuppa tuua ja seda võis ehtida alles aasta viimasel päeval. Nääride ehk uue aasta pühitsemine oli lubatud.

Tol korral oli töövaba nädalavahetus mõni päev enne uut aastat. Pere, kellest jutt tuleb, elas paljukorterilises kommunaalmajas. Isa käis kusagil mandril tööl ja peret kamandas pereema Helga üksi. Oli kaks teismelist tütart – Varje ja Sirje – ning kolmene pesamuna Kaie.
Kuna pere oli kõik kenasti koos, otsustati jõuluõhtu või nääriõhtu ära pidada pisut varem. Aknale tõmmati paksud kardinad ette, sest mine sa tea, kes väljast näha võib ja kaebama läheb, et selles korteris “põletatakse jõulupuud”.

Kõik oli kenaks õhtuks valmis, ainult nääritaati polnud. Aeg lendas kiiresti, kell oli palju ja varsti pidi pesamuna juba tuttu minema. Mis teha?
Lõpuks otsustas pereema ise kaema minna, kuhu see nääritaat siis nii kauaks jääb. Läks korrus allapoole naabrite poole. Äkki onu Harald, kes ennegi jõulutaadiks käinud, tuleb ja teeb ära. Aga Harald oli palavikus, hääl täitsa ära. Temast asja polnud. Äkki Maie, Haraldi küljeluu? Ei, tema pole iial käinud, ei tema hakkama saa, puigelnud naine vastu.

Ülo Voltri

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest. Telli leht siit.

Print Friendly, PDF & Email