Jõulud – palju kisa-kära kahe päeva nimel (5)

Viimased viis aastat olen ma jõulud veetnud Briti saartel. Ma ei ütleks, et jõulud on siin väga palju teistsugused kui kodus. Kui, siis on nad lihtsalt üle tähtsustatud. Inglastel on isegi oma Lapimaa. Paraku, kui lumi maha sajab ja ilm päriselt talviseks pöördub, jäävad Lapimaa väravad suletuks.

Jõuludest hakati meil töö juures rääkima juba septembri algul, kui väljas oli veel 20 soojakraadi. Poodides hakkas jõulutrall pihta pärast halloweeni oktoobri lõpus. Igasse supermarketisse tekkis hooajaline riiul jõulukaunistuste, kaartide ja maiustustega ning kaubanduskeskused pikendasid lahtioleku aegu kella 23-ni.

Päris kuusk on siin harv nähtus

Igal nädalavahetusel olid jõululaadad ja lastele toimusid jõuluetendused. Novembri lõpus süüdati jõulutuled ja 1. detsembril võis juba kuuse tuppa tuua. Päris kuusepuu on siin harv nähtus, sest selle eest tahetakse jõulude ajal 30–40 naela saada.

Ajalehed ja muu meedia pajatavad iga päev majanduskriisist, kui aga poodidesse sattuda, ei näe kriisi – järjekorrad ulatuvad uksest välja. Mida suurem ja kallim kink, seda kallim on kingi tegija. Vähemalt mulje jääb selline. Teisalt on siingi levinud arvamus, et hea on ikka midagi pihku pista, olgu see siis kohvikruus või vannivaht. Kas kingisaajal selle kingiga midagi ka peale hakata on, selle peale ei mõelda. Enamik sellistest kinkidest antakse edasi heategevuslikele organisatsioonidele.

Isetehtud kingid on suht haruldased. Pole kuulnud, et keegi kodus sokke kooks või šokolaaditrühvleid meisterdaks. Inimestel pole selleks aega. Piparkookide küpsetamise massiline komme puudub siin samuti.
Inglased on aga suht agarad jõulukaarte saatma. Kui Eestis on see trend kuidagi kadunud ja levinud on elektrooniline jõulukaart, siis siin ostetakse kaart igale sõbrale, pereliikmele ja isegi kaaslasele. Veider, aga omamoodi armas traditsioon.

Jõule tähistatakse Inglismaal pereringis 25. detsembril. Jõululaupäev on tavaline päev, Eestiga võrreldes tähtsusetu. Paljud lähevad jõululaupäeval lihtsalt sõpradega kuhugi pubisse või klubisse.
Meie mõistes jõulu esimene püha on brittide jaoks see õige jõulupäev. Laste jaoks algab see hommikul vara. Nad ei jõua ära oodata, mil saavad kinke avada.

Kingid jätab jõuluvana hommikuks kuuse alla. Tänutäheks selle eest jäetakse jõulutaadile eelmisel õhtul kamina juurde klaas piima ja küpsiseid. Jõuluvana pääseb tuppa nimelt korstna kaudu. Salmi lapsed kingi saamiseks kellelegi lugema ei pea. Päkapikkudest, kes sussi sisse komme poetavad, ei teata samuti midagi.

Suur sööming, kingid ja jõulupuhkus

Jõulupäev möödub pereringis. Mängitakse mänge, istutakse koos rikkaliku jõululaua ümber, vaadatakse koos jõulusaateid ja jõulufilme. Krooniks on kuninganna jõulutervitus.
Teisel jõulupühal käiakse mööda sugulasi, tuttavaid. Süüakse veel ja jagatakse veel jagamata kinke. Teine jõulupüha oli ka avalöök suurematele allahindlustele.

Kui kellelgi tekib küsimus, kas tõesti on neid, kes teise jõulupüha hommikul kell 6 poe ukse taga ootavad, siis jah, neid leidus siin küll. Kellele siis ei meeldiks aled. Kõik see meenutab mulle Hulle Päevi või Osturallit Tallinnas.   
Kokkuvõttes ei erine siinsed jõulud palju Eesti jõuludest. Ja mida aeg edasi, seda vähem teatakse ka jõulude tõelist tähendust. Paljude jaoks seostuvad jõulud lihtsalt suure söömise, kinkide ja jõulupuhkusega.

Minu jaoks tundub jõuludega kaasnev sagin kuidagi üle tähtsustatud. Palju kisa, vähe villa ja seda kõike ainult kahe päeva nimel. Ei pea ju ootama jõule, et lõhkemiseni hapukapsaid ja verivorste süüa. Ei ole vaja oodata jõule, et oma sugulaste ja tuttavatega maha istuda ning huvi tunda, kuidas neil läheb. Kõik need inimesed on olemas ka muul ajal.
Ja mis puutub kinkidesse, siis neid võib teha kallitele inimestele aastaringselt. Selleks ei pea ootama jõuludeni, et siis tunda kohustust kõigile midagi pihku suruda.

Kairi Kaljo

Print Friendly, PDF & Email