Harrastajad üllatavad (1)

Harrastajad üllatavad

VAADE NÄITUSESAALI: Esiplaanil Liia Peedu “Hakkame, mehed, minema”. Foto: Egon Ligi

Astunud sisse kultuurimaja peauksest, polnud lihtsalt võimalik mööda jalutada lambakorjuste kohal mõtlikult ja lootusetuna seisvast talunikust, taamal sügavsinine taevalaotus… (“Hundi töö”, autor Raul Vinni). Suutsin korraks unustada, et olin tulnud siia koolitöö jaoks Saaremaa kunstiklubi näitust vaatama ning jäin hoopis silmitsema Saarte Hääle fotonäitust.

Nii ma siis jalutasin ja naeratasin värvikale vanamemmele jalgratta seljas (“Kodustel radadel”, autor Egon Ligi) ning imestasin oma teadmatust rallifännina, et Ott Tänak on meie Saaremaa poiss (“Kodune võit”, Egon Ligi). Vanamemmed särasid sel aastal eriti eredalt. Soovin, et oleksin nii vanalt sama ilus inimene (“Juubilar õnnitlejate embuses”, Egon Ligi).

Andke mulle andeks, aga nutimehest soomlase hiigelkõrvits tundus kui radioaktiivne hiid või siis hoopis Muumimamma salavili… Tegelikult olen isegi kuulnud, et nii pidavat köögivili paisuma kindlal meetodil, kui teda suhkrulahusega joodetakse. Sel juhul oleksin ehk isegi pea kõrvitsaavausse pistnud, et tunda selle lõhna ja mekkida maitset. Need mehed sellel pildil tegid seda igatahes muumitrolliliku õhinaga. Armastan kõrvitsaid (“Mida peidab endas hiigelkõrvits”, Egon Ligi).

Amatöörkunstnike sellesügisesed saavutused

Jõulusokud (justkui lapsepõlve õudusunenägudest) lõid omapärase sissejuhatuse kunstiklubi näitusele. Need seisid turritavalt ja kirjuvaibaselt saali ukse ees. Oleksin neist ehk pikemalt mõtlemata möödagi läinud, kui poleks märganud Kaido Kalfi nime – selgus, et tegu oli Kuressaare ametikooli õpetajate ja õpilaste ühistöödega. Naeratasin taas.

Astunud saali, silmis lapsepõlvemälestused, avanes veel teinegi unenäoline pilt. Valgus oli meeldivalt hämar. Maalide vaatamist see ei seganud, hoopis vastupidi, andis võimaluse tajuda iga autori tundeid ja teose sügavamat sisu. Ei saa salata – mõni pilt äratas tähelepanu rohkem, mõni vähem. Saali sume valgus kiskus need silmadele alasti. Intiimses üksinduses pääsesid need mõjule ja kirjeldasid mahlakalt hobikunstnike sisemaailma, unistusi ja püüdlusi. Kirev ja kohati kriiskav värvivalik äratas teravalt ja kutsus valvsusele. Tegu on tõepoolest amatööridega. Kaunishingedest amatööridega?

Korduvalt töid läbiv roosa värv tekitas tunde, et ülisoe suvi oli siiski jäänud üürikeseks ja pime värvitu sügis liiga pikaks veninud. Maalijad on justkui üheskoos püüdnud pikendada helgeid hetki, lapsepõlve siirust ja soojust.
Igatahes on nii mõnigi neist leidnud oma stiili, kuid katsetavad kõik.
Kohati ei suuda ma sugugi uskuda, et tegu on kõigest amatööridega.

Uks algusesse

Näituse avab tabavalt “Uks sügisesse” (õli, Ilme Armuand), mille tuules lendlevaid lehti tahaks uksele püüdma. Teose sinakas koloriit tekitab nukra külmatunde, et soojad ajad on läbi ja nüüd tuleks pliidi alla tuli teha. Kunstnik on seda luues olnud üdini hetkes, kuid siiski möödaniku meeleolus.

Siis vanaisa kadunud sokk, mille lapselapsed salamisi roosaks võõbanud, ja nüüd ise nurga taga kihistavad! Töö looja huumorimeel ei lasegi kohe aru saada, millega tegu. Selgus, et kolmes raamis on hoopis “Vihmaussi viimane kohtumine” (Reine Väli). Kolmikteose on loonud naine, kes peab oma lillepoodi ja on võitnud 2007. a Eesti meistri tiitli lilleseades. Muigan ja märkan seejärel, et ma polegi saalis üksi. Ringi nohistab veel keegi, kel märkmik käes…

Professionaalsus vaid hobikorras?

Eriti köitsid tähelepanu “Tuultes 1” ja “Tuultes 2” (digitrükk ja õli, Anne Olop). Jääb mulje, et tegu on pigem nooremapoolse inimesega, kes püüab haarata sisukat modernismi. Tegelikult ei ole too naisterahvas enam esimeses nooruses. Need teosed ostetaks oksjonil üsna ruttu. Need tuletavad triibulises argipäevas meelde aastaaegade ilu ja kaduvust, VABADUST ja rahu. Oskuslikult seotud mustvalge graafika ja värviline maal peegeldavad kunstimaailmas sügavuti ringi kolamist. Igatahes on see naine võitnud korra isegi Kuressaare linnaaineliste taieste konkursi (2004, töö Rüütli veekeskusest). Samuti on ta tegev kujundajana ja Neli Disain OÜ eestvedaja. Siin on tunne, et vaid hobikunstnikuks teda nimetada ei saaks.

Virge Nemvaltsi akvarellide rahulikkus annab aimu, et tegu võiks olla näiteks noorusaja mälestuste või igavese looduslapse ilusate rännakuhetkedega. Koloriit on neil tütarlapselikult kreemikas ja üldmulje helge ja meeldiv. Kingiksin mõne sellise oma vanaemale, kui kumbki neist veel elavate kirjas oleks. “Kaevul” tekitab sooja tunde ja annab aimu selle looja ilusast hingest. 

Lummav Tähti Otstaveli “Hommikune udu” (rabamaastik, pastell) on pidulikult rahulik ja tasakaalustav. “Õhtukuma” ja “Öövalgus” (Laine Kunnberg-Bortnikov) on eriliselt kirglikud ja salapärased ning tekitavad jahe-tuliseid mõtteid, viies need seejärel tahtmatult rändama…
Samuti on võimatu mööda kõndida kellegi erksast ja ärritavast värviplärakast öisel tänaval. Aare Martinsoni “Rügeni suveöö unenägu” (õli) protestiv plahvatuslik energia võiks vabalt panna aprillirahutuste rüüstajatele peksa andma. Pildist karjub mulle mingi pooleldiseletatav rahulolematus, vajadus millegi põnevama ja kirglikuma järele. Ma ei mõista seda lõpuni, sest arvestades Martinsoni mitmekülgsust ja laiahaardelisust (akvarellid, õli, keraamika, lambid ja mahlakad karikatuurid jm) võiks see teos parem olla.

Aare Martinson “Majanduse eriilmed”

Minu ees ripub veel vandenõu salajaste osapoolte vahel seoses parvlaev Estonia hukuga. Kaks kinnastatud kätt sõlmimas kokkulepet, kes kui palju saab. Tegelikult esitavad need tumedad kaltsunuku käed järjekordsele pikale merereisile minekut, teadmata kas ja millal üldse enam naastakse. Fataalne lahkumine… (“Hakkame mehed minema”, Liia Peedu, akrüül).
Väikeformaadis linnud on haprad ja nõtked ning väga tundelised. “Tuult tiibadesse” (Tähti Otstavel, akrüül) on pigem kui “Luige armastus ja surm” või “Haavatud ilu”. Sügavalt mõjuv ja realistlik. Õnnestunud töö nii värvides, kompositsioonis kui ka üldmuljes.

Signe Mehiku “Hakkame liikuma” (õli) on hanede süütu uudishimuga sobilik näiteks lastetuppa, sest just töö teostuse tagasihoidlikkus laseb fantaasia lendu.
Kustumatu mulje võtsin kaasa ka luulelise nimega Hando Henno maalidest. “Vabadus vees” ja “Seitsmes laine” mõjuvad just nii vabadusse püüdlevalt, kui on nende pealkirjad. Igatsev püüd kaugusse, kõrgusse, sügavusse, vabadusse peegeldavad selle kunstniku karismaatilist hingelaadi. Sügavsinised toonid puudutavad hinge ja teevad pai. Ma ei olnud Handost enne midagi kuulnud, kuid tema töid vaadates kasvas minus kindel arusaam ja kujutluspilt noorest sügavate silmadega mehest. Väike taustauuring internetis andis sellele kinnitust.

Kunksmoori maagia

Hoopis omamoodi lugu on nende lapselike piltidega, mida vaadates ei saa kohe arugi, kes võib need loonud olla. Toored, puhtad, roosad ja kollased värvid. Kõik kuidagi naivistlik ja pisut veider. Ma ei ole saarlane, olen hiljuti sisserännanu, sellepärast ei tunne veel kõiki kohalikke kultuuritegelasi. Selgub, et poisinimega õbluke kunksmoor Neeme Mets on kuldses eas vanadaam. Minu jaoks hoopis kuldses eas paljasjalgne punapõskne plika.

Tema “Maagia liikumine” (akrüül) tekitab kahetisi tundeid. Mõistan nüüd inimese “süvenevat lapsemeelsust vanaks kasvades”. Kuni see hoiab hinge noore ja mõistuse selge, nii kaua pole mul selle vastu midagi. See vanamemm (kui nii üldse öelda võib) on kirgastavalt helge oma olemises. Bravo! “Naerata, siis elu naeratab sulle vastu,” on Neeme ise öelnud.
Ants Vares on tõenäoliselt see kuldses eas mees, kes koliks jalamaid Peeter Paani juurde Eikunagimaale, sest tema tööd on jätkuvalt poisikeselikult äraolevad.

Lapsepõlve keerulised mustrid on Antsu kohustusliku roosa faasi jätnud läbi elamata. Teisalt jälle püüaks ta nagu senised elukeerdkäigud tagantjärele pehmemaks ja kirkamaks maalida, unustades nii läbielatud raskused ja valu. “Kappavad” (õli) on roosa müra, kolmas noorus.
Samas laadis leian näituselt ka “Kuressaare jahisadamas” (Eve Oeselg).
Mis on küll lahti selle roosamanna ja nende harrastajatega? Niisamuti naivistlik on ka “Pilvehobuste rännak” (Riina Saar).

Teine korrus, teised tunded

Lasin end ameerikalikul eneseimetlusel pikali lüüa. Jäin vahtima näitust “Picturing America” (“Ameerikat kujutades”). Kaotasin pea ja ei suutnud sellelt korruselt tükk aega tuvastada kohta, kus jätkub kunstiklubi näituse teine osa, installatsioonid. Käisin siis selle ameeriklaste rahuloleva uhkustunde läbi ja jõudsin ka saarlaste juurde.

Reine Väli “Kuss” kammitses minus kohe Ameerika mõjud ja surus läikiva edevuse võrgu sisse nagu oli seda teinud see agar lilleseadja. Tänan, Reine!
Metallist saehambuliste tiibadega Buddha oli kaheti mõistetav. Kas võis selles näha religiooni mitmepalgelist ja teravhambulist lõksu rumalatele või hoopis budistliku rahu lõikumist maailma? Aforism “Buddha tiivad on terasest” passib siia imehästi. (“Lootuse ingel”, aakrik, metall, autor Reiner Kühnle).

Aare Martinsoni “Quo vadis, homo sapiens?” (“Kuhu lähed, inimene?”) märgib maailmavalu. Inimese arengut süütust inimlapsest musta lambani, kadudes lõpuks pimedusse. Jalajäljed paberil koos inimese alakeha sümboliseerivate puupakkudega käivad käsikäes ja näitavad, et inimkond on mõtlemas pigem alakeha, mitte südamliku mõistusega…
Rainer Kühnle on endas avastanud Jaapani juured, tema paberist valgustid tabavad ilmekalt jaapanlaste “paberimaailma”, saarlaste “kadakase visaduse” ja “merearmastuse” ning tuletavad mulle meelde Jaapanis veedetud aastat (Rainer Kühnle “Jaapan”, paber, puu. “Laev”, paber, metall).

Kui ring sai täis, mõistsin – rohkelt kasutatud roosad toonid, kogu näituse peaaegu et läbiv osa, tähendasid kaduva päeva ja õhtuvalguse roosakalt magusaid toone. Looduse peatse unnevajumise eelset sära. SÜGIST. Nii, nagu nägid ja tunnetasid seda need Saaremaa kunstiklubisse koondunud inimesed.

Anneli Enn

Print Friendly, PDF & Email