Tasaduse vägi (1)

Kallid saarlased, tervitan teid saabuvatel jõuludel sõnumiga, mida loetakse jõuluõhtul igas kirikus ja loodan väga, ka kodudes: “Ja Maarja tõi ilmale oma esimese poja ja mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest neil polnud muud aset majas” (Luuka evangeeliumi 2. peatüki 7. salm).

Neid sõnu olen ma lugenud ka 11 aastat jõuluõhtutel Kuressaare ja Kaarma kirikus. Esimesest korrast, kui teie keskel viibisin, on möödunud 33 aastat, kuid need sõnad on aastatega minu jaoks aina vägevamaks saanud.
Jumala töö siin maailmas ja ka meie juures toimub väga vaiksel ja tagasihoidlikul viisil, kuigi paljud ootavad suurt selgust ja vägevaid sündmusi, et tunnustada Jumala olemust.
Kui vana prohvet Eelija otsis Jumalat tugevas tuules, mis kaljusid lõhestab, maavärinas ja tules, ei leidnud ta sealt Issandat. Jumal ilmus talle vaikses tasases sahinas.

Nii tuleb Jumal jätkuvalt meie ellu. Nii tuli ta ka väikese inimlapsena päästjaks sellele maailmale. Maarjale oli märguandeks olnud vaid ingli ilmutus, kes teatas, et ta toob poja ilmale. Joosep, kes oli segaduses Maarja lapseootele jäämisest, pidi leppima vaid unenäoga, kus teda julgustati Maarjat enda juurde jätma.
Idamaa targad nägid vaid taevavõlvil tavalisest eredamat tähte. Kas sellest oli küllalt, et võtta ette pikk teekond ja minna kummardama sündinud kuningat? Need väikesed märgid, mis rääkisid suurtest sündmustest, panid neid elus tegutsema.

Küll oleks oodanud, et see, mida taevane sõnumitooja Maarjale ja Joosepile oli rääkinud, saaks kinnituse ka millegi vägeva ja selgega, mis kinnitaks sõnumit Taevase Kuninga sünnist. Kuid vägevaid asju ei sündinud. Sündimas oli ju Aegade Valitseja, kuid keegi ei taibanud seda. Petlemmas ei leidunud majas ruumi Temale, kelle päralt oli kõik. Ta asemeks sai laudas sõim.

Nii oli see ka hiljem. Jeesus ise tunnistas, et rebastel on urud ja taevalindudel pesad, kuid Inimese Pojal ei ole kohta, kuhu oma pea panna.
Jumal tuli küll vaikselt, kuid ta hoolitses siiski omade eest. Varsti ilmusid öised karjased, kes rääkisid kummalisest nägemusest: inglihulgad olid kuulutanud suurt rõõmu, mis saab osaks kõigele rahvale, sest teile on täna Taaveti linnas sündinud Õnnistegija, kes on Issand Kristus.
Olid ka kaugete maade külalised, kes tõid kingitusi, kuid kuningas Herodese kartuses vaikselt maalt kadusid.

Jumal tuleb vaikselt meie ellu ja hoolitseb vaikselt usklike eest.
Tol korral ei olnud Jeesuse jaoks ruumi. Ei ole ruumi Jeesusele ka täna meie elus. Kooli õppekavas ei ole Temale ruumi. Ühiskond ei arvesta temaga. Kui kusagil südamesopis ongi tema jaoks koht, siis elutuppa me teda ei luba, külaliste ja sõprade ees veidi häbeneme tema pärast. Piinlik on ütelda, et ma usun Jeesust. Ainus koht, kuhu ta kõlbas, oli rist.

Selline ongi see maailm, kuhu Jumal saatis oma Poja. Sellepärast ongi tema tulemine siia maailma nii hardalt imeline ja hingematvalt kaunis.
Kui ei olnud ruumi elumajas, alustas Jeesus oma maist tööd laudas. Hoolimatus Jeesuse vastu ei vähendanud ta väärtust. Jeesus küll sündis laudas, kuid see ei võtnud midagi ära Ta pühadusest. Ka ristil jäi Jeesus vägevaks Jumalaks ja inimkonna Päästjaks.

Ajaloos on Jeesuse nimel tehtud kurja, kuid sellest hoolimata on ta jäänud headuse ülimaks kehastuseks. Ta nimel on peetud sõdu, kuid Ta on jäänud ikka Rahuvürstiks. Kuigi Teda on teotatud, ei ole Ta väärikus kahanenud. Ta tuleb ikka meid päästma ja aitama.
Ta on seesama eile, täna ja igavesti. Ta tuleb madaluses ja pühitseb meie madaluse. Kui me oleme vaesed, haiged, unustatud ja põlatud, siis teeb ta meid Jumala lasteks ja Taevase varade pärijaiks.

Jumala armastuse avaldus meie rikutud inimeste vastu on nii ilus, et me ei suuda pidada seda tõeliseks. Nii võib muudegi ilusate asjadega juhtuda. Olen näinud palju vaeva Tartu Pauluse kirikus töötades, et altaris oleksid ilusad jõulukuused. Sageli on see ka õnnestunud. Sellepeale aga arvavad inimesed, et need on kunstmaterjalist tehtud kuused.
Jumala armastus, mis Jõululapses Jeesuses avalikuks sai, on nii ilus, et paljud peavad seda muinasjutuks.

Kuid ka siis, kui me ei suuda uskuda Teda, kes tuleb vaikselt ja madaluses meie elu õnnistama, muudab see meie elu. Jõulud ei jäta meist kedagi õnnistuseta.
Oskar Luts kirjutas meile armsaks saanud raamatus “Kevade”: “Kui laulud kõlasid ja orel mürisevalt kaasa mängis, vajus kõik ühte: inimesed, lühtrid, küünlad ja jõulupuu altari ees. Ei olnud seal hulgas ühtegi halba inimest, kõik olid head.”
Kallid saarlased, õnnistagu teid Jumal, kes Jõululapsena vaikselt meie jahedasse ja tõrjuvasse maailma tuleb, kõigi taevaliste õnnistustega. Tema armastab meid!

Joel Luhamets
EELK Tartu Pauluse koguduse õpetaja

Print Friendly, PDF & Email