Tindirindelt: Sturm der Liebe (3)

Selgituseks kõigile normaalsetele inimestele, kes ei tea, mis on “Sturm der Liebe”, et tegemist on nigela (nagu kõik taolised) saksa seebikaga, mida eesti kaunishingedele pakutakse nimega “Kirgede torm”.

Eelmise nädala lõpus küttis saarlaste kirgi torm nimega Friedhelm (kõlab nagu tegelane mainitud seebikast, kas pole?). Saarlaste jaoks on pidev ühendus mandriga muutunud vangutamatuks inimõiguseks ja selle ühenduse katkemine on ilmselge põhiõiguste rikkumine. “Miks ei saa mina mingi tormi pärast üle väina sõita, kui see sama kuradi hüljes, kelle pärast silda pole, võib vabalt ringi ulpida?” küsib saarlane. Ja õigus tal on! Miks ei võta hüljes poliitilist vastutust ja miks Leedo tormi kinni ei keera?

Tormiga võitlemine on tegelikult sõda, mida ei pea pidama meteoroloogid, laevakaptenid, elektrikud ega isegi mitte ainuisikuliselt Vjatšeslav Leedo (kuigi võiks aidata), see on eelkõige väljakutse tindirinde sõduritele. Meie vaprad võitlejad võtsid ka seekord väljakutse vastu ja andsid üsna tubli lahingu. Sõda tormiga ei seisne selle peatamises, vaid tema kohta pideva info andmises.

Siinkohal tuleb tõdeda, et tormist tekitatud kriisiolukord, nagu seda tänapäeva “mis-mõttes-praamid-ei-sõida”-ühiskonnas nimetada võiks, pani ajakirjanduse töötama lausa online-meetodil, lisades veebi uudiseid sellest, mida mõtleb parvlaev Muhumaa kapten, enne kui need paberlehele jõudsid. Kahjuks oli sellest nädalavahetuseks saarelt minema kibelevatele inimestele vähe. Ei aidanud ka laevakompanii koduleht, kus infovoog katkes just siis, kui laevad taas sõitma hakkasid. Aga kuidas siis inimesed ikkagi teada said, et parvlaevad sõidavad?

Vastus on lihtne: sealt, kust modernne inimene kõik vastused leiab – Facebookist. Juba mitmendat korda tõestas interneti suhtlusvõrgustik, et on kriisisituatsioonis kiireim infokandja. Kui tindisõdur reede õhtul jala sirgeks laseb, siis tavalisel inimesel on kindlasti vaja kuulutada, et tema sai just praamiga üle väina ja kui äge ta selle juures on.

Ometi ei peaks see ainult nii toimima. Saaremaal on neli meediakanalit, kes kõik on võimelised väga operatiivselt infot andma. Kriisiolukorra puhul võiks neile selleks isegi kohustuse panna. Aga mida pidid tegema need pered, kust Friedhelm ka elektri ja interneti viis? Pime keskaeg – 1990.
Seekordse loo tahaks aga lõpetada mõtteteraga laupäevasest Meie Maast: “Parem mustvalge leht hommikul postkastis, kui värviline Virtsus.” Mustvalge huumor!

Print Friendly, PDF & Email