Saaremaa puuetega inimeste koja tehtud uuring toob teravalt välja liikumis- ja nägemispuudega inimeste probleemid, kuidas pääseda ligi vajalikele teenustele.
Puuetega inimeste õiguste konventsioon käsitleb põhjalikult puuetega inimestega seotud juurdepääsetavuse teemasid. Seda selleks, et anda enam võimalusi iseseisvaks eluks ja täielikuks osalemiseks kõigis eluvaldkondades. Saaremaa puuetega inimeste koja (SPIK) projektijuhi Marju Saare sõnul uurisid nad läinud aasta jooksul füüsilist ja virtuaalset ligipääsetavust teenustele. Liikumis- ja nägemispuudega inimesed andsid oma hinnangu panga- ja postiteenusele, riigiasutustele, kaubandusele jne, aga ka interneti kasutamise võimalustele.
Saare sõnul ilmnes, et kõige enam kasutavad puudega inimesed Saare maakonnas selliseid avalikke teenuseid nagu perearst, haigla, kohalik omavalitsus, pensioniamet, postkontor ja toidukauplus. Vähem on käimist lennujaamas, spordikeskuses, koolides ning maksu- ja tolliametis. Uuringus osalenud inimesed olid Marju Saare kinnitusel kõige enam rahul notari, sularahaautomaatide, kultuuri- või rahvamaja, pensioniameti ja raamatukoguga.
Järsud trepid, hämarad ruumid
Kõige suuremad probleemid on puuetega inimestel Saare maavalitsusse pääsemisega, keeruline on minna ka Kuressaare Linnateatrisse ning maksu- ja tolliametisse. Seejuures on liikumispuudega inimeste jaoks kõige raskem minna linnateatrisse, maksu- ja tolliametisse ning maavalitsusse.
Nägemispuudega inimesed pole rahul raskustega, mis neil tekivad maavalitsusse, linnateatrisse ja toidukauplustesse minekul. Rahulolematuse peamised põhjused on liialt kõrged, järsud ja märgistamata trepid ja lävepakud, hämarad siseruumid, numbritesüsteem pankades ja postkontoris. Viimasega on mure just seetõttu, et nägemispuudega inimesed ei näe järjekorranumbreid. Samas on probleeme ka klaaspindade, tillukeste hinnasiltide ja menüüdega.
Marju Saare kinnitusel on 2011. aasta jooksul tehtud uuringus väljatoodud kitsaskohtade likvideerimiseks juba üsna palju ära tehtud. Näiteks sai lahenduse puuetega inimeste mure, kuidas SPIK-i majale ligi pääseda.
“Kuressaare linnavalitsuse, eesotsas Argo Kirsiga, initsiatiivil ja koostöös Saare maavalitsusega muudeti linnaliinibusside nr 1-2 ja 4-3 marsruuti nii, et peatused toodi meie Pikal tänaval asuva maja ette, mille üle on meie organisatsioonide liikmed ja teenuseid saavad kliendid väljendanud suurimat rahulolu,” rääkis Saar. SPIK-i projektijuhi sõnul aitab teenuseid inimestele lähemale viia kindlasti ka puuetega inimeste kojale Swedbanki annetusprojekti “Ratastel rõõm” vahendusel soetatud auto.
Arvutit saavad kasutada küsitletutest pooled
Põgusalt peatuti uuringus ka virtuaalsetel ligipääsudel ning selgus, et arvutit on võimalik kasutada pisut rohkem kui pooltel vastanuist (55 protsendil). Internetti saab kas kodus või väljaspool kodu kasutada 60% küsitletutest.
Puuetega inimesed kasutavad internetti peamiselt info hankimiseks, e-kirjavahetuseks ja ajakirjanduse lugemiseks. Võrdlemisi vähe suhtlevad puuetega inimesed erinevates portaalides. Suhtlusportaale kasutas vaid 20% protsenti vastanutest.
Uuringu käigus küsitleti 50 puudega inimest Kuressaares, Kihelkonnal ja Lümandas. Ankeedile vastas 44 inimest, sh 18 neist liikumispuudega ja 16 nägemispuudega. Naisi oli vastajate hulgas 28, mehi 16. Vastanute keskmine vanus oli 50,75 eluaastat. Enamik vastanuist (24 inimest) olid vanuses 40–59.
Projekti rahastasid hasartmängumaksu nõukogu, Kuressaare linnavalitsus, Saaremaa pimedate ühing, Lions-klubi Kuressaare ja Saaremaa puuetega inimeste koda ise.
Võimalused on täiesti olemas
Saare maasekretär Jaan Leivategija ütles, et maavalitsuse hoone on vanaaegne maja, mille trepid ei pruugi puuetega inimestele tõepoolest sobilikud olla. Sama möönis ka maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna juhataja asetäitja sotsiaal- ja tervishoiu alal Anneli Tõru.
“Maavalitsus asub hoones, mille arhitektuur ei võimalda liftide või trepitõstukite paigaldamist, kuid praegune lahendus annab siiski ka liikumispuudega inimesele võimaluse vajadusel ametiasutust külastada,” rääkis Tõru.
Tõstatatud probleemi lahendamiseks on nii Leivategija kui ka Tõru kinnitusel maavalitsuse sisehoovis ühe sissepääsu juurde rajatud kaldtee, mida mööda on puuetega inimestel võimalik hoonesse siseneda. Vajadusel pääseb sisehoovi ka sõiduautoga.
“Ühenduse saamiseks vajaliku ametniku või maavalitsuse sekretäriga on koridoris telefon koos vajalike numbritega,” selgitas maasekretär. Esimesel korrusel on Jaan Leivategija sõnul ka vaba kabinet, kus ametnik saab kodaniku vastu võtta. “Puuetega inimestel on võimalik siseneda maavalitsusse ja kohtuda maavalitsuse ametnikega esimesel korrusel ja oma asjad korda ajada,” kinnitas Leivategija.
Kuressaare Linnateatri direktori Piret Raugi jaoks oli üllatav, et teatrimajja pääsemist keeruliseks peeti, sest tingimused hõlpsaks saali pääsemiseks on loodud. Kuressaare Linnateatril on Ajamaja poolse sissepääsu juures kaldtee, mida mööda pääseb majja ratastooliga ja sealt otse edasi läbi sinise saali suurde saali.
“Mitte ühtegi trepiastet!” kinnitas Rauk. Tema hinnangul võis ehk põhjus, miks teatrisse pääsemist keeruliseks peeti, seisneda selles, et inimesed pole võib-olla osanud küsida, kuidas kõige lihtsamini saali pääseb.
“Erivajaduste korral palun võtke ühendust otse linnateatriga. Kas teatri kassa telefonil 45 33 222 või administraatori telefonil 45 33 555,” soovitas Rauk.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Tänan kõiki, kes artiklit on märganud ja loetule ka kommentaaridena oma arvamust avaldanud. Eraldi tänu Vollile, kes pikemateks selgitusteks aega võttis. Jah, tõesti, nagu Volli juba väitis – selle uurimusega soovisime välja selgitada ligi- või juurdepääsuga rahulolu inimestele vajalikele asutustele või teenustele.
Nüüd linnateatrist: tänan hr. Aarne Mägi kiirelt reageerimast ja annan ka teada, et teatrisse sisse pääseb tõesti mööda kaldteed (mida ise ka tihedasti kasutan) ja sealt edasi saalidesse.
Aga kuidas pääseb liikumispuudega inimene garderoobi, WC-sse, kohvikusse? Alati ei pruugi olla võimalus isikliku abistaja teenust kasutada ja ega WC-sse ikka üksinda süles tassi kah.
Ja NB! Liikumispuudega inimesed kasutavad veel rulaatorit, küünarvars karku jt abivahendeid, mitte ainult ratastooli.
Ilmselt seda oligi silmas peetud lvastajate poolt innateatri hoonet hinnates.
Aga küsimused, soovid ja arvamused on alati oodatud ka meie veebilehe kaudu http://www.saarekoda.ee või e-meilil: saarekoda@hot.ee
See on suur “julgustükk” SaarteHääle toimetuse poolt avaldada kirjatükk, milles kirjutatakse, et Saaremaa puuetega inimeste koja tehtud uuring toob teravalt välja liikumis- ja nägemispuudega inimeste probleemid, kuidas pääseda ligi vajalikele teenustele.
Sama uuringu ja lähenemise tõin kommentaariumis välja ka siis, kui Suurt Hiina Müüri ja Suurt Kanjonit näinud absoluutse tõe prokurist Ajakaja hakkas nõudma laudteid Saaremaa looduskaunitesse kohtadesse. Kui julgesin kahelda tema prioriteetide ja probleemipüstituse õigsuses, siis tambiti mind nii maha, kui üldse võimalik ja SaarteHääles ilmus järjest Ajakaja üllitisi, mille ainus sisu oli süüdistada kõiki, kes temaga nõus ei ole stiilis “Miks meie eestlased (saarlased) nii lollid olete?!”
Asi päädis sellega, et rahvusvahelisel vabatahtlike päeval, mil kõik teised eesti ajalehed tunnustasid vabatahtlike tegevust, avaldas SaarteHääl sama eesti suhtekorralduse ema ilkuva ja ennasthaipiva kirjutise “Peeglisse vaat, armsad siin maailmas kaasatatsujad!”.
http://arhiiv.saartehaal.ee/?content=artiklid&artid=16660
Suhtlesin selle “Füüsiline ja virtuaalne ligipääsetavus teenustele” uuringu suhtes ka Saaremaa Puuetega Inimeste Kojaga, et kas tõesti näitab see uuring, et prioriteedid on sedapidi, nagu väidab Ajakaja ja üldise selguse saamiseks oleks hea, kui sellest uuringust ning uuringu tulemusena selgunud probleemidest ka ajakirjanduse vahendusel kirjutada. Sain vastuseks, et kui uuring on lõpuks “kaante vahel”, siis ajakirjandusele see uuring ka edastatakse.
Ja jõudsingi veel aasta 2011 sees selle asja ära oodata. ;)
Uuringu tulemustega on võimalik tutvuda näiteks Saaremaa Puuetega Inimeste Koja veebilehel
http://www.saarekoda.ee/?UURIMUSED
ning ise nüüd enda prioriteedid selgeks teha.
PS. Kõike ei saa mõõta rahas aga paljusid asju saab.
“Soolise tasakaalu alane uuring Kuressaare Linnavalitsuses” rahade eest oleks saanud teha 5 uuringut “Füüsiline ja virtuaalne ligipääsetavus teenustele” aga uuringu “Füüsiline ja virtuaalne ligipääsetavus teenustele” rahade eest ei oleks saanud teha isegi poole staadioniringi pikkust laudteed looduskaunisse kohta Ajakajale!
Olen ise ka sunnitud ratastooliga ringi liikuma ja see “uuring” pani mind tõsiselt kulme kergitama. Tea mida siin üldse uuriti, kui ei viitsita isegi objektile kohale minna, et tegelikku olukorda kaardistada ja kõiki kitsaskohti ära märkida. Näiteks uste laiused, lävepakkude kõrgused, vedrusüsteemiga sulguvad uksed, astmed jne. Et uuriti terve aasta jooksul??
Aga Laevakompaniile tahan kiidusõnu öelda, sest uuel laeval ringi vurada on lausa rõõm!
Oh mis sa Volli, kurjustad, tigedus teeb vanaks, sa ju na kena mees muidu Sa loe see soolise tasakaalu asi ka hooega läbi, siis saad teada, et jutt käib hoopis sellest, kuidas ennast soolaugaste vahel tasakaalus hoida. Meil siin Pärnus möllab ka, eile sain muulipääl seistes läbimärjaks ja kukkusin ka. Teeks õige tunneli Pärnust Kuressaarde, metroo kohe.
Kuressaare Linnateatri küljesissepääsu juures on maja taasavamisest saadik kaldtee, mis tänava tasapinnalt viib välisukseni. Artikli lõpus teatri direktor Piret Rauk on seda ka kommenteerinud. VAT Teatri lavastaja Aare Toikka, kes samuti liikumispuudega inimesena kasutab ratastooli, on korduvalt teatris lavastanud. Helistasin hetk tagasi Toikkale, kes samuti kinnitas, et ratastooliga teatrisse pääsemine on täiesti võimalik. Esineb muidugi puudusi, välisukse lävepakk peaks olema madalam, aga ületamatu takistus see ei ole. Huvitav, miks sellise olulise uuringu koostajad teatri poole pöördunud ei ole?? Maja paraaduks pole ainus sissepääs linnateatrisse. Austusega publiku vastu-Aane Mägi, Kuressaare Linnateatrist.
Ma annan siinkohal oma seisukoha sellel küsimusele, mille kommentaaris esitas Aane Mägi Kuressaare Linnateatrist.
Uuringu eesmärk ei olnud mitte “faktide” kontroll vaid uuring lähtus olukorra kajastamisele liikumis/nägemispuutega inimese vaatevinklist vaadatuna.
“Helistasite hetk tagais Toikale” aga kas Te eelnevalt ei olnud selle asjaga ise kursis?
Küsimus ongi selles, et paljud probleemid ongi sellised, et on “kommunikatsioonispetsialistide” pärusmaa. Uuring oligi sisult “rahuloluuuring”, ehk termin, mida kasutati selle Kuressaare Linnavalitsuse soolise tasakaalu uuringu puhul – ei uuritud mitte fakte, vaid suhtumist.
Hea küll, Kuressaare Linnateatris ei ole probleemi liikumispuudega inimesel tulla teatrietendust nautima aga mida on Kuressaare Linnateater teinud selleks, et teadvustada seda, et seda probleemi ei ole – liikumispuudega inimised ei ole asotsiaalsed ja oma liikumispuudest lähtuvalt on paljud neist ka nüüd enda õiguste ja vajaduste kaitseks liitunud näiteks Saaremaa Puuetega Inimeste Kojaga aga mitte kõik.
Kas olete tutvustanud Kuressaare Linnateatrisse ekstra puuetega inimestele rajatud võimalusi ka liikumispuudega inimesi esindavaid ühendusi?
Uuring kajastas neid kitsaskohti, millele pidasid vajalikuks tähelepanu juhtida liikumis- ja nägemispuudega inimesed. Uuring ei tegele lahenduste otsimisega, küll aga saab lahenduste otsimisel lähtuda uuringust.
Tänu uuringule saime selgeks, et lahendus Kuressaare Linnateatrisse pääsemiseks on olemas, on lihtne,on kogu aeg olnud ja tänu “kõnele lavastaja Aare Toikkale” ka täiesti testitud ning võibolla saab selle probleemi nüüd ka peaaegu lahendatuks lugeda.
Uuringu korraldajaid enda tegemata töös süüdistad on lihtsalt 1/2 Ajakajat.
Hea Volli. Keegi pole selle looga seoses liikumispuudega inimesi asotsiaalseteks nimetanud, nagu teie eelpool suvatsesite teiste arvele kirja panna. Palun mitte demagoogitseda. Olen ka puuetega inimestega otseselt kokku puutunud ja kurb on see, et vahetevahel just neid ära kuulamata langetatakse otsuseid. Kuidagi mingi isikliku viha või trotsiga suhtute teemasse. Head kõigile.
Rutt, selle looga on ilusasti ära näidatud, et mingi “Ajakaja” ei tule oma seisukohti paika panema, “ajakaja” on nädalast-nädalasse propageerinud oma “näoraamatut” ja sellest on kasu 0.
Pole mingit “kellegi lugu”, seda ma just kirjutasingi -“demagoogia doktor Ajakaja” tegi sellest asjast “kellegi loo” ja sellest ma kirjutasingi.
Teema on teema, see ei ole aga absoluutse tõe prokuristi pärusmaa.
See, et mina julgesin viidata nendele asjadele, mida see kirjutis nüüd välja tõi ei tee minust ei messiast ega antikristust.
Kui aksepteerime neid asju, mis see uuring välja tõi siis püüame asju paremini teha, alternatiiv on aga mingite “laudteedeede tegemine”.
Ju pole siis liikumispuudega inimesed eriti teatrihuvilised….
Unusta nüüd see Ajakaja ära, tüütad teised ära ja selline tigedus teeb sind haigeks. Elus on muudki kui Ajakaja. Aga võib olla sinu elus ei ole muud? Kurb värk.