77. kiri: lapsepõlve märk

Hea inimene,

olen hakanud koguma Saare- ja Muhumaaga seotud märke. Esiteks ei võta need palju ruumi, teiseks püüavad paljud neist säilitada mingit konkreetset hetke või mõtet. Mustjala saapakujuline märk või kirikuteenri pildiga Pöide rinnanõel on lihtsalt lõbusad, aga näiteks – Saaremaa kunstinädal 1974? 
See helesinine märk räägib mulle üritusest, mille toimumishetkel polnud minust maailmas veel mõtetki tekkinud. Huvitav on kuulda-lugeda, mida toona Saaremaal tehti. Niisamuti on põnev mängida mõttega, mis on siin teisiti saja (või kas või viiekümne) aasta pärast.

Oma harrastusega väikestviisi tegeledes sattusin ühel internetioksjonil tuttava märgi peale. Sinine ring, viis kuldset triipu ja kiri “Orissaare kolhoos”. Hoobilt kerkis silme ette see veider majahiiglane, milles oli lapsemõistusele lõputuna näiv hulk tube. Mõnikord võttis isa mu kolhoosi kontorisse minnes kaasa. Mäletan siiani kaht eset, mis tekitasid minus hämmeldust. Šokolaaditahvlist raskem sinine kustutuskumm (“Kuidas saab ta nii suur olla? Kodus on küll hoopis pisemad ja valget värvi!”) ning punane vändaga pliiatsiteritaja. Selle sahtlit ei viitsinud keegi tühjendada, ja nii sain ettevaatlikult pista oma sõrmed värvilisse pliiatsipurusse. Milline naljakas tunne!

Harilikult tulebki lapsepõlv meelde juhuslikult, mingi eseme, heli või maitsega. Mõned mälestused on põlvkonda ühendavad. Mu sõbrannal on samasugune igatsus piima-aedviljasupi järele nagu minul. Samamoodi liidavad meid, ENSV erinevates otstes kasvanud lapsi, pruunid lastesukkpüksid, mille kandmine tundus hirmsa karistusena. Või Komeedi kommid. Või lastesaated ja multifilmid, mis oma piiratud koguses muudkui kordusid. Need asjad olid vahest kõigil vaikimisi olemas, osa igapäevast.

Teine osa on isiklikum, seostudes mingi kindla ajahetke, paiga või inimesega. Näiteks see punane pliiatsiteritaja seostub mul täiskasvanuna mu isaga. Mõtlen: näe, ta võttis mind kaasa, kui läks omi asju ajama. Kapitäis käsitööajakirju seostub emaga: lapsena tundus mulle, et ta oskab kõike teha!
Üks tark inimene ütles mulle hiljuti, et mida vanemaks saad, seda rohkem on vajadust lapsepõlvele mõelda. “Kui oled päris noor, oled sellele ajale liiga lähedal. See kõik alles juhtus, mälestusi on liiga palju. Pead jõudma elus kaugemale, et näha, mis sul toona oli.”

Tal on õigus. Täiskasvanuna loen ikka ja jälle uudistest, kui palju on Eestis peredega seotud muresid. Kui paljud lapsed kasvavad üksikvanemaga peres. Kui paljude emad-isad on töötud või olematu sissetulekuga. Mõtlen õpetajatele, kasvatajatele, sotsiaaltöötajatele ja psühholoogidele, kes nende probleemidega igapäevaselt kokku puutuvad.

Soovin neile mõttes jõudu, et nad läbi ei põleks. Sest olukord, mis mulle lapsena tundus täiesti tavaline, ei ole seda enam. See, et mul on lõputult nii ema kui ka isaga seotud mälestusi, on vaikne õnn. Viiekümne aasta pärast – mis on need asjad, mida praegused lapsed nimetavad nende põlvkonda ühendavana? Milline tunne iseloomustab nende kasvamisaega?
Vaat millise keerdkäigu võivad teha mõtted, kui märkad üht väikest tuttavlikku eset…

Soovin Sulle tugevat tervist, et märgadele ilmadele vastu pidada! Kirjutamiseni!

Liis

Print Friendly, PDF & Email