Saarte Hääl 5: meenutused (3)

Saarte Hääle möödunud viit aastat alates esimesest lehest kuni tänaseni meenutavad Saarte Hääle töötajad.

Gunnar Siiner, vastutav väljaandja:

Töötasin algul müügijuhina. Oma elu esimese ajalehereklaami müüsin Tullio Liblikule Saarte Investeeringust. Reklaamitavad objektid olid Merikotka elamurajooni korterid. Esimese numbri tagakaanel ilutses suur Saare Paadi töökuulutus. Jah, see oli veel see aeg, kui tikutulega tuli otsida töötajaid, mitte tööd.

Üldiselt olid põnevad ajad ja ma olen äärmiselt tänulik, et olen saanud olla ühe ajalehe sünni juures ja saanud selle arengus kaasa rääkida. Veel suurem rõõm on sellest, et lugejad on meid omaks võtnud ja me liigume juba viis aastat tõusvas joones. Nagu ütles ajakirja Time kunagine peatoimetaja Henry Anatole Grunwald Time’i juubelinumbris 1983. aastal: “Ajakirjandus ei saa kunagi vaikida – see on tema suurim väärtus ja ühtlasi ka viga.” Kuldsed sõnad, mida meeles pidada järgmisel viiel aastal.

Ain Lember, toimetaja:
Üks sõna otseses mõttes põrutav päev tuleb meelde. 2010. aasta ühel juulikuu õhtupoolikul läksin Kärla valda külla loomapidaja Vjatšeslav Leedole, et oma silmaga näha suuri veisekarju, mida pärandkooslustel karjatatakse.

Leedo kiitis hiljuti ostetud hinnalist tõupulli ja meenutas, kuidas ta oli hiljuti rästikult salvata saanud. Siis istusime ATV sadulasse ja võtsime kursi karjamaale, mis minu mäletamist mööda oli algul umbes 200 ha suurune, aga üsna varsti hakkas tunduma lõputu nagu universum.
Loomi oli karjamaal üksjagu, kuid lausa lugematu hulk oli seal künkaid ja roopaid. Lakkumatu rappumine tekitas tunde, nagu oleksin ma Erna retkel ja poksitrennis ühekorraga. Ja kui sõit ükskord lõppes, leidis kinnitust vana tõde: selleks, et olla õnnelik, piisab vähesest.

Rääkides Vjatšeslav Leedost, siis mulle tundub, et tema jaoks oli kogu see painajalik retk justkui lõõgastus pärast pingelist tööpäeva.
“Aeg-ajalt tuleb käia vaatamas, et aiad oleksid terved” – see oli põhimõtteliselt kõik, mis ta ütles.  

Ülle Tiit, toimetuse assistent:

Alustasin tööd 27. novembril 2006, veidi enne esimese ajalehenumbri ilmumist. Hinges oli ärevus ja pabin, et kuidas kõik laabuma hakkab. Töö oli mulle küll endisest tuttav, kuid ikkagi oli kõik uus – töökoht, kolleegid (osa neist siiski õnneks tuttavad ja see kergendas tunduvalt ka sisseelamist).
Üldse on kogu meie toimetus väga vahva ja kõik on toetanud üksteist algusest peale. Tööd tuli palju teha, et infot saada, kuid edaspidi on läinud juba lihtsamaks.

See meeldib mulle ka, et ükski tööpäev ei sarnane eelmisega, kuna toimetus tegeleb ju kõikide elus ette tulevate olukordadega, nii et näeme nii rõõmu kui kurbust ja ka muid emotsioone küllaga. Ja nii ongi, et hommikul tahan rõõmuga tööle tulla ja õhtul koju minna – siis pidi inimene õnnelik olema.

Kaie Rõõm-Laanet, juhatuse nõunik:

2007. aasta jõululehes palusime lugejaid toetada liiklusõnnetuses jala kaotanud 22-aastast noormeest spetsiaalse trennimasina ostmisel. Vajaliku summa saime abivajajale üle anda juba paari kuu pärast.
Läinud aastate kestel on meie ajaleht algatanud mitmeid teisigi heategevaid ettevõtmisi, olulisematena tuleõnnetuste läbi kannatanute ja puuduses perede toetamine.

Tõestuseks, et meie tegevus ei ole olnud “vilgas, kuid viljatu”, on need sajad ja sajad lugejad, kes alati on leidnud jõukohase võimaluse toetada neid, kes hetkel raskemas olukorras.
Arusaamine, et meie üliasises maailmas on tegelikult nii palju hoolivaid inimesi, on isiklikult minu jaoks olnud lehetegemise juures suurim kingitus. Ja teadmine, et üks väike maakonnaleht saab ainuüksi hea tahtega ja tänu kaasatulijatele mõnd masendavat eluhetke hädasolijate jaoks leevendada, annab tahet ja julgust jätkata.

Ragna Malm, keeletoimetaja:

Lugesin üle pisukest sõnumit vahvatest Ruhnu koolilastest, kes Kaarel Laugu kabinetis linnukestele söögimaju meisterdasid.
Kuna ajalehes on üldiselt kenaks kombeks inimese nimele ka ametinimetus lisada, et hea lugeja teaks, kellega tegu, otsustasin selle seekord omast peast juurde panna, ajakirjanikuga nõu pidamata.
Paraku olin unustanud, et Ruhnus juba mõnda aega uus vallavanem aujärjel. Ja nii saigi kirja, et meisterdamine toimus vallavanem Kaarel Laugu kabinetis.

Järgmisel päeval teatas päris vallavanem Aare Sünter, et tema kabinetis pole küll ainsatki linnumaja kokku pandud.
Sihuke lugu siis. Ei tasu alati vaid oma mälu usaldada, ehk siis usalda, aga kontrolli.

Urmas Kiil, toimetaja:

Viie aasta tagusest ajast meenub eelkõige hea tunne uuest värvilisest ja meie kohalikes oludes vägagi paksust ajalehest. Ja ehkki Saarte Hääle praegused ülemad irvitavad meie lehe esimese numbri üle – kui kohutav!, milline õudusunenägu! –, tasuks siiski meeles pidada, et ilma konkurentsita valitseks hallus Saaremaa ajakirjandusmaastikul tänaseni. See oligi peamine.

Veel mäletan, et üks kolleeg koolimajast märkis Oma Saare tuleku puhul suure skepsisega, et niikuinii lähete pankrotti. Seda pole tänaseni juhtunud.
Veel meenub lehe omaniku antud lubadus (tõsi, kuulsin seda kaudseist allikaist) toetada lehetegemist rahaliselt vähemalt viis aastat. Tõenäoliselt vist eeldati, et meie ajaleht jõuab selle ajaga kasumisse. Kas see ootus on täitunud, ei oska öelda. Igatahes ei ole keegi veel lehe kinnipanekust midagi rääkinud.

Ja veel meenub ühe tollase kolleegi ütlus (tööl tuli käia ka pühapäeviti), et tema töötab ajakirjanikuna missioonitundest. Seni olin kuulnud, et meie õpetajad töötavad paljuski missioonitundest, aga et ka erasektoris töötav ajakirjanik!!! See oli mulle tookord üllatuseks. Kuid eks tänu just sellistele inimestele ongi Saar-te Hääl kõik need viis aastat vastu pidanud.

Kerli Rüütel, levijuht:

Lehe alguspäevilt on meeles suur pinge ja palju segadust. Probleeme ja ettenägematuid olukordi oli palju ja ega kelleltki abi küsida olnud, kõik lahendused tuli ise välja mõelda.
Algul oli reklaamiga raske, sest suurtel firmadel, kellega tuli koostööd alustada, ei olnud meisse usku. Tänaseks oleme nende silmis arvestatav koostööpartner. Samuti oleme saavutanud sõbraliku sideme Saarte Hääle tellijatega. Üks mees pöördus meie poole, et sooviks tellida kolm lehte, sest tal on kodus pliit, ahi ja kamin. Oli ka juhus, kui helistas naisterahvas, kes ütles, et nad on mehega mõlemad tellinud meie lehe – et ju teil siis nii kena leht on.

Levialalt meenub juhus, kus oli tellitud Saarte Hääle otsepostitus üle Saaremaa, kuid samal hommikul selgus, et leht, mis pidi olema hommikuks Kuressaares, oli millegipärast maha jäänud Tallinna Eesti Posti vahelattu. Kõne sõbrale päästis olukorra. Leht oli nelja tunniga Tallinnast Kuressaares ja õhtuks laiali kantud.
Huumorina tundub ka hiljutine uskumatu lugu, kus kirjakandja peitis lehed ära, et ei peaks tööd tegema.

Aare Laine, toimetaja:

Elu ise, tegusad ja avali inimesed. Just nii vastan ka praegu küsimusele, mis annab hingele soojust. Kolleeg Käthe Pihlak küsis nii meie kõigi käest viis aastat tagasi. Ei saa ju olla muud kui tegusad ja avali inimesed, kelle pärast istud autorooli, haarad kaasa fotoaparaadi ja diktofoni ning sõidad kas Muhu saarele, Sõrve säärele või Kihelkonna maile, Kavandisse või Koimlasse.

Löön lahti meie lehe esimese numbri. “Helgeim mälestus eilsest päevast?” küsis tookord kolleeg. “Mis mahub halli ja vihmasesse päeva? Eile vist üksik päikesekiir, luiged Kavandi küla rapsipõllul ja lehmad jõulukuu hakul Randveres karjamaal,” vastasin viie aasta eest.
Kas saaksin samale küsimusele nüüdki samamoodi vastata? Seekord Kavandis käies luiki rapsipõllul ei näinud, küll aga nägin selle põllu peremehe-perenaise töövilja hoopis teisel viisil.

Külatee äärde oli kerkinud saaremaiselt pilkupüüdev talukompleks: rookatustega hooned, vinnaga kaev, kiviaiad, kividest laotud aiateed, hoolsalt pügatud õuemuru.
Vaatad ja tõded – õnneks on meil toimekaid noori maainimesi. Selles peres on kasvamas kuus last. Isal ja emal pole ilmselt muret, kes aastakümnete pärast talupidamise üle võtab.
Kõige selle nägemine ja nähtust kirjutamine teeb rõõmu. Sellepärast tasub olla lehemees.

Ivika Laanet, toimetaja:

Esimese eredaima mälestusena tuleb meelde, kui päev pärast lehe ilmumist helistasin öösel kell üks nuttes Kaie Rõõm-Laanetile, et mina sinna enam tööle ei lähe. Mis asi see makett on, kust ma millise info saan ja pealegi – ma ju ei tunne ka õieti kedagi, kelle käest abi küsida.
Pärast Kaie mõningast selgitamist, õpetamist, suunamist otsustasin jätkata. Ja olen jätkanud juba viis aastat…

Elu on läinud mõnes mõttes lihtsamaks. Meil on ääretult tore kollektiiv, superhead sõbrad kogu eluks ja töögi on huvitav. Kuid samas ka raske. Tööpäevad venivad vahel pikaks. Töö tuleb koju kaasa ja õhtul enne magama jäämist mõtled, kas on kirjapandud loos ikka kõik õigesti. Või ootab hommikul vihane telefonikõne?
Mäletan, kuidas kord lipsas õnnitluste rubriiki sellise inimese nimi, kes ei soovinud oma nime lehes näha. Terve öö ei saanud magada. Õhtul kell üksteist helistasin tolleaegsele tegevtoimetajale Tõnu Preile, kes lohutas, et ega nüüd enam midagi teha saagi. Ja ei saanudki…

Nii on ja sellega tuleb leppida, kuid samas on lugejadki inimesed ja teavad, et eksimine on inimlik. Muretsen senimaani, kuid võtan veidi kergemalt. Kuid samas, mis kõige tähtsam, selle töö juures puudub rutiin. Alati on võimalus tutvuda uute põnevate inimestega. Ning kogu aeg on nii palju teha ja avastada.

Tõnu Prei, korrektor:

Oma Saare / Saarte Hääle taassünnist möödunud viie aastaga on juhtunud nii mõndagi, ainult ühte erilist mälupilti välja noppida pole just kerge. Muidugi tundsin toona maakonna esimese täisvärvitrükis päevalehe esimest numbrit käes hoides suurt rõõmu, et selle sajandi algul kui mitte vähikäiku, siis paigalsörki teinud Saaremaa ajakirjandus on viimaks ometi astunud hoogsa sammu edasi. Kuid veel põnevamad olid vähemalt mulle uue ajalehe trükist ilmumisele eelnenud kuud ühist mõttetööd, arupidamisi ja tuliseid vaidlusi lehe tulevase sisu ja vormi üle.

Nüüd võib öelda, et peamine, miks 2006. aasta lõpus paljude kolleegidega koos uuele ajalehele aluse panime, on korda läinud. Eks ennekõike otsusta lehe headuse üle ikka lugejad, aga Saarte Hääle kuulumist Eesti maakonnalehtede paremikku kinnitavad ka meie korduv pääsemine ajakirjanduskonkursside nominentide hulka ja mitmed konkursivõidud.
Muidugi ei ole täitunud kõik unistused, aga usun, et jaksame oma lugejaid rõõmustada veel paljude uuendustega.

Mikk Saarela, müügijuht:

Viis aastat tagasi astusin täielikku tundmatusse ehk istusin arvuti taha, avasin ühe imetabase programmi ja hakkasin küljendama – kuvari, hiire ja klaviatuuri abil Oma Saart kokku panema, et igal hommikul saaksid inimesed trükisooja ajalehte lugeda.

Minu mälestus (ja luupainajalik õudusunenägu) pärineb esimese ajalehe valmimisest. Esimene number pidi pidulikku rambivalgust nägema 8. detsembril 2006. Me tegime seda 16-küljelist šedöövrit pea kaks päeva ja kuigi leht pidi trükki minema 7. detsembri õhtul kell kuus, siis meie saime selle valmis millalgi 8. detsembri öösel. Need päevad olid täis higi ja pisaraid.

Koos kujundaja Liinaga meisterdasime valmis elutöö, mille kohta hiljuti öeldi “halle kaste täis inetu pardipoeg!”. Ma ei tsiteerinud otse, aga selles lauses on kogu tõde. Mul on hea meel, et tänu inimeste stressitaluvusele ja pingutustele on Saarte Häälest saanud üks ilusamaid maakonnalehti. Ja et toonane peatoimetaja Tiina Luks andis mulle neli aastat tagasi võimaluse särada kirjameistrina isadepäeval, 1-kuuse poja isana!

Raul Vinni, toimetaja:

Tegelikult olen alati tahtnud ajalehes töötada, sest kuuldavasti olen ma olnud eluaeg haiglaselt uudishimulik.
Umbes viis aastat tagasi tegi toonase Oma Saare uudistejuht nalja, et neil oleks kedagi vaja spordi peale. Viskasin nalja vastu, et mina tulen. Tema jälle, et tule. Ja siis sai nali otsa. Istusingi toimetuses ja hakkasin lugusid tegema. Ja pilte ja igast muud värki. Mis parasjagu vaja oli. Teen siiani. Endal ikka selline tunne, et ei oska tegelikult. Teed küll, aga ei ole kindel, kas nii käibki.

Kuu aega tagasi käisin koolis õpilastele oma tööst rääkimas. Nad seal koolis küsisid ka, miks ma olen ajakirjanik. Olen siis või? Ma olen lehes pigem seetõttu, et see kõik kokku on nagu üks kuradi narkootikum. See tunne, kui sa vaimustud millestki, millest kirjutama pead, või oled millelgi sabast kinni saanud või oled hoopis proovinud kellegi muret kajastada – see on hea tunne.

Mis on viis aastat? Jaan Tättega Vilsandil istumas, palaval Rhodosel 20-kilose seljakotiga internetti otsimas, Mõntu sadama kail lätlastest kalaröövleid ootamas, brasiilia jalkastaare käega katsutavalt kauguselt pildistamas, kopteriga surfareid imetlemas, keset piiritut jäävälja surnud linde või jääpurjekaid jälgimas, sõjalaeva komandöri tervitamas, vallavolikogus sõimu kuulamas, koos koolidirektoriga tühjas basseinis, korvpallist hullunud linnapea põlvitamisele peale sattumas, mittekäivituva kaatriga Abruka sadamat avamas, lavkabussiga vanamemmede juures käimas, rallil auto alt lendavat kivirahet kannatamas, pimedas sügisöös avamereujujaid ootamas… Tuhandeid lugusid tegemas. Igaühes midagi.

Liina Õun, kujundaja:

Mina hakkasin pihta juba kuu aega enne esimese numbri ilmumist, kuna kõigepealt oli vaja teha tohutu töö lehe nn nähtamatu osaga – paika panna veerud, moodulid, moodustada struktuur, valida fondid ehk kirjatüübid, teha tekstistiilid jne, jne.

Väga palju aitas mind meie kunstnik Andrus Peegel, kes tegi logo ja oma visiooni lehe kujunduselementidest ning andis igati nõu. Alles siis, kui skelett enam-vähem valmis, sai proovida, kuidas leht võiks ka välja näha. Näidisküljed tulid küll ilusad – suurte piltidega ja värvilised. Õpetasin verivärskele küljendajale Mikule kõik nagu lipsti selgeks ja esimese lehenumbri kujundamine võiski pihta hakata…

Ja selle esimese lehe küljendust pusisime Mikuga umbes kella üheni öösel. Kõik meie uhked näidised läksid tühja, kuna reaalsus oli hoopiski midagi muud – esimene Oma Saare number 8. detsembril 2006 oli minu kui kujundaja silmis kõige koledam leht üldse, mida me teinud oleme. Algus oli ikka pagana raske küll.
Edaspidi olen lehe välimust püüdnud – niipalju kui reklaamikujundamise kõrvalt aega jääb – aina lihvida. Ja nagu tähele panete, on ka meie sünnipäevanumbris pisut kujundusmuudatusi. Loodan, et ikka paremuse poole ;)

Print Friendly, PDF & Email