Priit Pruul: Töstke oma käed üles, Kuressaare klubirahvas! (47)

Olen väga suure osa oma elust elanud Saaremaal, Kuressaares. Väike, armas, kohati lausa idülliline provints. Siin ma sündisin ja kasvasin, käisin lasteaias ja koolis, sain uusi sõpru, kellest päris mitmega suhtlen veel tänaselgi päeval, tegin oma esimese suitsu ja ka päris mitmeid järgnevaid, jõin õlut ja mõnikord ka salaviina, käisin koolidiskodel, kus lõugasid vanadest kõlaritest tihtilugu Must Q, 2 Quick Start ja muud tolleaegsed muusikaveidrused.

Aga inimene kasvab, nii füüsiliselt kui vaimselt, tema väärtushinnangud ja maitsed muutuvad. Keegi ei pruugigi aimata, et Estonias ooperit nautiv härra on see sama teismeline vinninägu, kes aastaid tagasi odavamaigulisest tümakast eargasme sai. Mõningal juhul tekitavad kunagised seigad ja maitsevääratused vaid muhelema panevat nostalgiat või toovad kerge piinlikkusepuna palgele, ilma et tahaks neisse päevadesse ilmtingimata tagasi pöörduda.

Kodusesse Kuressaare linna on alati hea ikka ja jälle minna, ringi jalutada, nautida, klapid peas, linnapargi suurepärast rahu, vaadata, mis on muutunud, mis mitte, ning kuskil hubases kohvikus üks mõnus kohvi juua, õhtul sauna teha ja õlut juua. Eks ole, kõlab nagu spaapaketti nautiva vanaldase soome turisti päevakava ilma protseduurideta.

Ehkki ma tunnen oma kodulinna üle uhkust ja olen endiselt veendumusel, et Kuressaare on ilmselt Eestis üks paremaid paiku, kus elada, siis aeg-ajalt kodus käies nendin ma taas, et mõne kandi pealt on Kuressaare ikka provints mis provints, selle sõna mitte just kõige säravamas tähenduses. Võimalik, et asi on minus, kes ma naiivselt eeldan, et inimeste maitse-eelistused jõuavad nende üleüldisele kasvamisele järele.

Kõigi nende aastate jooksul pole aga Kuressaare ööelus suurt miskit muutunud. Kultuurilises plaanis küll, arvestades regulaarselt toimuvaid jazz- ja muid kontserte, samuti Sadhu jämmi, mis on tõesti vaimustav ja arvestatav ettevõtmine sellises väikeses kohas nagu Kuressaare seda on. Aga see on paraku kahjuks vaid väga harv ja väike osa sellest, mida linnas nädalavahetuse õhtuti ette on võimalik võtta. Kui pealinna klubide virvarr lööb silme eest kirjuks ning pakub žanriliselt läbi teatud ürituste ja sündmuste kohati lausa väga peenikest nišimaitset, siis Kuressaares on juba aastaid prevaleerinud peaasjalikult raadio.

Miks raadio? Sest tegelikult võib inimene samahästi kodus mõne kommertskanali mängima panna, mõistmaks, et klubis käib märkimisväärses ulatuses selle sama programmi kordusettekanne. Mõistan – inimesed tahavad ka klubis kuulda tuttavaid lugusid, et nad tunneksid end mugavalt, nagu kodus(!?). Ilmselt ei ole see küll päris paljude jaoks niimoodi, kuid vähemasti minu arvates on just muusika see, mis klubis loeb. Loomulikult juhul, kui alkoholi tarbimise tõttu konditsioon juba selline pole, et kõrvad enam suurt miskit ei erista.

Pahatihti peab aga üks inimene, kes on teismeliseea piinlikkust tekitavast vaibakloppimisest välja kasvanud, Kuressaare klubides end vastavasse konditsiooni viima.
Kunagi oli linnas kaks klubi, kuniks tänavu üks veel juurde tehti. Ja milleks ikka jalgratast leiutada, nii et tehti samasugune nagu teised kaks juba ees. Ei, ma ei räägi interjöörist. Kui klubi puhul peaks eelkõige olulist rolli mängima muusikaline interjöör, siis minu pärast toimugu pidu kas või kuudis või angaaris.

Mõneti olen endiselt idealist ja mõtlen, et ehk tekib ka minu kodulinna üks selline klubi, kus omanik on missiooniks võtnud lisaks oma külastajate joobeseisundi tekitamisele neid ka veidi muusikalises plaanis emmata ja nende hinge eest hoolt kanda. Selle asemel peksab kõlaritest aga taas mõni koletu ühepäeva popsensatsioon või mõni juba Raadio 3 eetristki välja langenud Metallica pala, millele järgneb tüüpiline “töstke oma käed üles, rahvas”. No kamoon!?

Nojah, ega paljude jaoks polegi suurt vahet, neidiseid, kes oma jumega teeksid silmad ette ka Osturalli ajal väliputkast müüdavatele grillkanadele, leidub jätkuvalt. Leidus 10 aastat tagasi, leidub ka nüüd – kusjuures nad ei pea isegi nokastunud olema, et klubisse raadiot kuulama minna, noh, reeglina nad seda siiski vist ka on. Olgu rahus.
On nemad ja on ka paljud teised. Mina kaasaarvatud. See on sunnitud seis ja selle hind, kui tahad Kuressaares klubis jaurata, aga raadiot kuulata ei taha. Mannetu värk, kohati isegi piinlik. Välisel vaatlusel tundub ju, et inimesed on rahul, aga kui inimesed ei oskagi paremat tahta? Või kui neil tegelikult polegi valikut?

Ma ei taha mingil juhul öelda, et Kuressaares pole ühte sellist klubi vaja, kindlasti on. Aga mitte kolme, praktiliselt identset kohta, kus on sarnane muusikaline kujundus. Sama hästi võiks teha kolm söögikohta, kus on üks ja sama menüü.
Kõige kurvem on see, et kõigele sellele pole alternatiivi Kuressaare linnas või kui ka on Jazz del Mari ja Sadhu jämmi näol, siis see on küllaltki episoodiline.

Kui minu põlvkond veel kuidagimoodi püüdis seda skeenet muuta Kuressaares ja korraldati alternatiivseid üritusi, kus oli tõesti rõhk eriilmelisel muusikal, siis tundub, et praegu pole ühtegi sellist eestvedajat, kes provintsi nädalavahetuse öös toimuva vaibakloppimistuhina sekka suurlinlikku muusikahõngu suudaks tuua. Ehk see muutub. Võiks ju.

Priit Pruul

Print Friendly, PDF & Email