Kristiina Maripuu: Esivanemate oskused aitavad eestlastel jääda (4)

 

Berliini vaba ülikooli professor Gerhard de Haan ennustas Postimehele antud usutluses, et umbes kolme­kümne aasta perspektiivis kaob kool tänapäevases mõttes: õpilased tulevad kokku algteadmiste omandamiseks ja ühiskonnas hakkama saamise õppimiseks. Tulevikus hakatakse õppima interneti vahendusel ja ennekõike seda, mis huvitab rohkem inimest ennast.

Eelneva taustal soovitan lugeda Jaak Urmeti hävitavat ja teravmeelset arvamuslugu “Tänapäeva vatitupsu lapsed ja päris elu”. Praegustest lastest võrsuvat inimmass, kellest päris elu mürinal üle sõidab. Miks on tänane noorsugu kirjaniku meelest tõelise elu ees kaitsetu?

Põhjuseid loetleb ta mitmeid, kuid teiste hulgas on kurja juureks loodusest kaugenemine, tühise kilakola kummardamine ja fantaasiavaesus. Selle asemel, et ettetulevaid probleeme loovalt ja nutikalt lahendada, tulevad kiired vastused “ei tea”, “ei oska” ja “nii ei saa”. Rääkimata sellest, et ollakse teleka ja arvuti kuulekad orjad ja õue aja lapsi või orgiga.

Tasakaal vana ja uue vahel

Jaak Urmeti värvikas artikkel on tekitanud lugejates vastakaid tundeid, päris külmaks ei jäta see vist kedagi. Enamik on kurva tõega üldjoontes nõus, aga on ka vastaseid. Sellegipoolest jääb küsimus: kuidas ikkagi kasvatada lapsest inimest, kes orienteeruks kaasaegses maailmas ja suudaks samal ajal kahe jalaga maa peal püsida?

Jaan Kaplinski meelest võikski tulevik seisneda selles, et inimene elab justkui kahes kultuuris: üks on läbinisti koduvillane, rahvakultuuri ja esivanemate tarkuse keskne, teiselt poolt oleksime maailmakodanikud. Oma juuri ei tohi unustada ning kõike väärtuslikku, mis on meie maale ja rahvale omane, tuleb talletada, elus hoida ja kasutada. Ajaga tuleb kaasas käia, kuid moodsal tarbimiskultuuril ei tohi lasta oma juuri maast lahti kangutada.

Mõni aeg tagasi oli vaja projekti “Leisi, Salme ja Valjala valla muinasaja ja -tehnoloogia päevad” raames ehitada muinasaegsed kangasteljed. Alguses polnud mul aimugi, millised muistsed püstteljed välja näevad, kuid Google’i abiga leidsin nn kangasjalgadest paar piltigi. Eeldades, et analoogne tehnoloogia oli tuntud ka mujal, tõlkisin otsingu inglise keelde. Vaste “ancient loom” juhatas mind Youtube’i klipini, mis õpetas telgede ehitust ja töötamise põhimõtteid. Kuressaare ametikooli õpetajalt Kaie Keskülalt sain telgede ehituseks täpsed joonised ja praegu on mul täiesti töökorras püstteljed.

Muistsed oskused ja kaasaegsed võimalused saavad edukalt koos eksisteerida. Eelnevat väidet võib veelgi äärmuslikumaks arendada: ketrad kedervarrega lambavillast lõnga, värvid selle taimedega, kood muistsetel telgedel kanga, teed sellest midagi toredat ja sealjuures ei keela keegi tehtud tööd telefoniga pildistada ja pilti Facebooki sõpradele vaatamiseks riputada.

Muinastehnoloogia õpetab jõukohaseid lahendusi

Iga süsteem, mis muutub keerulisemaks, muutub ka haavatavamaks. Teadmisi, mis on kestnud sadu või tuhandeid aastaid, nii kergesti uppi lüüa ei suudeta. Valjala põhikooli ajalooõpetaja Ester Vaiksaar võtab muistsete töömeetodite väärtuse kenasti kokku, öeldes, et nn muinastehnoloogiad on loodusega kooskõlas ja need on keskkonnasäästlikud. Lähtematerjalid on metsast, põllult, soost jm kergesti kättesaadavad. Tänapäevased tehnoloogiad on enamasti keerulised, kuid vanad meetodid õpetavad nägema lihtsaid lahendusi, mis on igaühele jõukohased. Tehtud töö arendab loovust, pakkudes põnevust ja koostegemisrõõmu.

Eespool nimetatud muinasprojekti käigus oleme koolilastega jõudnud proovida mitmeid muistseid töövõtteid: sõlgede sepistamist, muistsete spiraaltikandite tegemist, kõlavöö kudumist, otse maapõuest tulnud savist anuma voolimist, käsikiviga jahvatamist, kedervarrega ketramist, taimedega lõnga värvimist, muistsetel püsttelgedel kudumist, messingehete valmistamist, nahatööd ja muudki. Mitmel korral jäi kõlama mõte, kui palju pidid meie esivanemad igapäevaste esemete saamise nimel vaeva nägema.

Esivanemate stabiilsed väärtused pakuvad kiiresti muutuvas maailmas toetust ja kaitset. Inimesel, kes ei tunneta oma juuri ja identiteeti, on välistele mõjudele oluliselt raskem vastu seista. Sotsiaalteadlaste väitel põhjustavad ühiskonnas pahandusi tavaliselt just nn juurteta inimesed.

Küsisin Sörvemaa pärimuse seltsi liikmelt Mari Lepikult, mida annab esivanemate kommete au sees hoidmine. “Mina mõtlesin selle üle üksvahe kangesti, et miks teha süüa nii, nagu vanavanaema tegi. Igapäevane majapidamine, söögitegu, pesupesu, kinnaste paikamine, laste riietamine muutub ju üsna kiiresti tüütuks rutiiniks ja mõttetuks sebimiseks.

Kui aga teen miskit esiemade moodi – koon kindasse vanavanaemalt pärit kirju, valmistan perekonnas põlvkondi kasutatud viisil sööki – siis teen palju enamat kui lihtsalt toimetan: hoian kohalikku eripära alles. Tavaline söögitegu muutub ühtäkki pärimuskultuuriliseks sündmuseks! Läbi mu toimetamise rändab teadmine killukesest sõrulaste omapärast ka järgmisse põlvkonda – mu tegevust jälgivatele lastele,” rääkis Mari.

Ükski oskus ega tarkus ei jookse mööda külgi maha

Umbes kümme aastat tagasi soovitati mul selgeks õppida, kuidas tehakse verikäkke. Käkisöömise vastu polnud mul midagi, aga protseduuri vastu puudus mul igasugune huvi, seda ma tookord ka ütlesin. Vastuseks sain, et ükski oskus ega tarkus ei jookse mööda külgi maha. Hilisemas elus olen vana aja tegemiste vastu huvi tundma hakanud. Olen kangastelgedel vaipasid kudunud, proovinud kedervarrega ketramist, lastega käime mardiks-kadriks, oskan ilma noata räime puhastada, liha soolata jms. Verikäkke ei oska ma ikka veel teha, aga kui võimalus tuleb, õpin selle töö ära.

Jaan Kaplinski on öelnud ka seda, et eestlane peab säilitama oma talupojaoskused ja võime toime tulla isegi ilma tsivilisatsiooni, veevärgi ja elektrita. Jõudma peaks selleni, et iga eesti laps, olgu poiss või tüdruk, oskaks kirvega puid lõhkuda, käsisaega saagida ja natuke heinagi niita. Sedalaadi oskusi peab ta meie rahva suureks plussiks, sest kui maailma elu peaks lõplikult kokku jooksma, teeb eestlane endale kusagile kartuli- ja kapsamaa ja saab ikka kuidagi hakkama.

Kristiina Maripuu
muinasprojekti eestvedaja