Sõrve kalur Juhan Heinmaa taotleb kalandustoetust mesilaste pidamiseks (4)

Pensioniikka jõudnud Sõrve kalur taotleb Euroopa kalandusfondi vahenditest toetust mesilaste pidamiseks.

MTÜ-le Saarte Kalandus projektitaotluse esitanud Läbara küla elanik Juhan Heinmaa (63) märgib, et seoses füüsilise töö jaoks suhteliselt kõrge eaga ja töövõimekuse langusega soovib ta kalapüügist vabal ajal tegeleda mesindusega. “Vana inimene ei jõua enam kalapüügiga ära elada, kala on nii vähe, et nooredki mehed ei teeni sellega leiba lauale,” ütles Heinmaa, kes küsib kalanduspiirkondade säästva arengu meetme alt 5813 eurot mee tootmiseks vajalike seadmete ostmiseks.

Ehkki valdavalt küsivad kalurid oma tegevuse mitmekesistamiseks toetust eelkõige kala töötlemise või kalandusega seotud turismi rahastamiseks, pole Juhan Heinmaa soov kalapüüdmise kõrvalt mesinikuks hakata siiski midagi väga erilist. Nii küsis Juhani vend kalur Arvi Heinmaa kalandusmeetmest toetust metsa ülestöötamistehnika ostmiseks, metsatöödeks taotles toetust üks teinegi Sõrve kalur.

Juhan Heinmaa sõnul on ta mesilastega kokku puutunud juba lapsepõlvest saadik, veel kümmekond aastat tagasi pidas ta ka ise mesilasi, ehkki need läksid ajapuudusel kohati metsikuks kätte. Praegu on Juhanil aga vajadusel võimalik kasutada tütre abi, kes läbis Eesti maaülikooli juures kuuekuulise mesinduskursuse.

Ehkki kalanduse toetusfondid pakuvad abikätt üsna mahukate investeeringute elluviimiseks, pole Juhan Heinmaa ühtegi sellist väga tõsiselt kaalunud. “Mul pole omaosalustki – kui ma miljoni võtan, tuleb omal mitusada tuhat välja käia, aga kust ma selle võtan,” põhjendas 30 aastat kaluriametit pidanud mees, miks ta midagi suuremat ette võtta ei taha.
Juhan Heinmaa sõnul ei kavatse ta ka mesindust ülemäära suurelt ette võtta, vaid piirdub tootmisega eelkõige iseenda ja oma suure pere vajadusi silmas pidades.

“Mul on kümme last ja 11 lapselast ja kui sa igaühele annad kümme kilo, siis pole seal müüa enam midagi,” arutles omakasvatatud toidu väärtust hinnata oskav perepea, kelle sõnul on soodsalt kätte tulnud toit võrdväärne ükskõik millise muu tuluga.

Kümme last üles kasvatanud Juhan märkis, et elus on välku nähtud üksjagu ning kogu aur on kulunud laste kantseldamise peale. “Majad-värgid on kõik lohakil, neid olen hakanud alles nüüd remontima,” sõnas Juhan Heinmaa.
Väga raske aeg oli, kui Läätsa kalatööstus läks pankrotti ja kogu suvine teenistus jäi pankrotipessa. Samal ajal käis tal seitse last koolis ja ainus rahanatuke oli pereema ilmajaamatöötaja pisike palk.

Rasked ajad on Heinmaad üle elanud aga paljuski tänu isekasvatatud toidule. “Kala oli olemas, kartuli ja aedviljad kasvatasin ise,” loetles Juhan Heinmaa. “Peaaegu 40 aastat olen olnud jahimees ja metsast sai ka vahel midagi.”

Erinevatel aegadel on Heinmaade pere kasvatanud kanu, hanesid, pulle ja sigu. “Vahepeal oli siin isegi sada siga, tahtsime autot osta ja rahanälg oli suur,” meenutas Juhan.

Elupõline kalur arvas, et muude asjadega peale mesinduse ja küttepuude tegemise tal kalalkäimise kõrvalt eriti plaanis tegeleda pole.

“Mõtteid võib olla, aga ma olen juba sellega leppinud, et pensionieas inimese ettevõtlikkus on väike. Mõtled küll ja hakkad tegema, aga kui õhtu käes, pole teinud õieti midagi,” tõdes Juhan Heinmaa.

Print Friendly, PDF & Email