Seitsmekümne kuues kiri: vanusega vastamisi

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
Sa hakkad kindlasti naerma, aga ma naeran ise ka – esimest korda tundsin end vanana 17-aastaselt. Olin ära teinud oma lõpueksamid, pidulik aktus ukse ees… Üht sõpra külastades tuli ta sugulane, vast põhikoolipoiss, minuga rääkima ja jutusse lipsas sõna “tädi”. Mina ja tädi? Suure solvumise tõttu ei saanud ma esialgu sõnagi suust. Seejärel ägestusin: mida see nolk endale lubab?! Eks poiss lihtsalt lõõpis, aga kriipiv tunne jäi minusse alles. Mõtlesin endamisi, et nüüd, keskkooli lõpus, juhtub paratamatu. Minust saab täiskasvanu – teisisõnu vana inimene.

Nüüd vaatan sügiseti Tallinnas-Tartus voorivaid esmakursuslasi sõbraliku naeratusega. Mäletan, kui elutark ma endale nende vanuses tundusin. Küllap arvavad nemadki samamoodi. Keskkool sai läbi, aga keskkool tundus ju lõputult pikk. Kui keegi oleks mulle toona öelnud, et järgmised kümme aastat mööduvad k i i r e s t i, poleks ma seda uskunud. Kümme aastat? See on ju igavik!

20-aastased vilistlased, kes aeg-ajalt tulid oma vanasse keskkooli tagasi, et end õpetajatele näidata ja veidi juttu puhuda, tundusid õpilastele väga täiskasvanuna. Mis siis veel kümnest aastast, peaaegu 30-aastastest rääkida!

Kümme aastat, see pole tegelikult… midagi, eks? Nagu need “suured inimesed”, kelle kulul sai koolilastena omavahel nalja tehtud. Küsin nüüd endavanustelt: kuhu see aeg läks? Kas edaspidi jookseb ta sama kiiresti? Vangutame pead ja laiutame naerdes käsi.

Küllap sellepärast, et aja kiiret kulgu on mõnikord raske taluda, seisan oma töös ikka ja jälle silmitsi sama murega. Tihti võin inimeselt küsida kõike muud, aga mitte tema vanust. “Ma tõesti ei taha sellest rääkida,” ütleb mulle ilus, pealt 40-aastane vestluskaaslane. Tal on ebamugav, mul on ebamugav. Mina, kui ma teda vaatan, näen noort naist. Tema, kui ta end peeglist vaatab..?

Mis hetkest muutub inimene vanaks? Mis klõps peab selleks temast läbi käima? Olen palju selle üle juurelnud, otsinud juhtlõngu oma vestluskaaslaste jutust, kes käivad erinevaid elukümnendeid. Tean inimesi, kellele 30. sünnipäev oli masendav verstapost. 30? Uskumatu. Kas meelde tuleb keskkoolis antud ülbe hinnang, et noor ollakse vaid 25. eluaastani?

Hiljuti pidas üks mu tuttav proua oma 70. juubelisünnipäeva. Talle oli toodud lillesülemeid, ette valmistatud kiitvaid kõnesid. Proua kuulas veidi ja võttis siis ohjad enda kätte: aitab küll, ega ta surema hakka, tundku inimesed end vabalt ja tehku parem nalja – tema tahaks, et ta sünnipäev oleks lõbus sündmus.

Loodan südamest, et suudan vananeda samamoodi. Mitte mõelda ja muretseda selle pärast, kui vana ma välja näen või kui kaugele oma eluteel jõudnud olen. Vaid tunda rõõmu sellest, kui jätkub tervist, tööd ja häid inimesi enda ümber. Eladeski poleks ma 17-aastasena sellisele kulunud mõttele alla kirjutanud. Aga 70-aastane elurõõmus proua teab: miski pole õigem sellest, et ennast armastada just sellisena ja selles vanuses, nagu sa parasjagu oled.

30, 40, 50, 60… Aeg ei peatu niikuinii, see on selge.
Tulgu Sul hea päev! Jääme kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email