Lugeja kiri: Kaarma kooli kaotamine on kultuuriloo katkestamine (9)

Rein Orn kirjutab nii kenasti Kaarma Elus: “Kaarma valla territooriumil on pikk ja muinasaega ulatuv ajalugu. Öeldakse, et kui sa ei tunne oma juuri, siis on raske kavandada ka tulevikuvisioone.”

Eestlased on tagasihoidlikud. Paljude suhtumine Kaarma kooli kaotamisse on: mis sa ikka teed… Liigne leplikkus, tolerants ülemate ees.

Mis see on, mis hoiab ühiskonda koos? See on üksteisest hoolimine, abistamine. Dialoogita pole arengut. Seda vaikimiskultuuri on vaja muuta.

Eesti kultuurikiht pole sugugi nii õhuke. Oma õiguse eest seismine, alaline tõe ja õiguse otsimine mõisnike ja pastorite vastu, see on alati ka olnud.

18. sajandi vennastekoguduse ülekuulamise protokollist: “Me ei pea mitte nii nõdrad olema, et võõrast nõu kergel meelel, mis ei sünni ega sest kasu ole, kohe vastu võtma. Sellega laimame oma enda olemist ja meelt!”

Kiitus Kaarma kooli hoolekogu esimehele Elar Mürgile
Kaarma kooli püsima jäämise eest seismast.

Kaarma kooli alles jäämine oleks investeering tulevikku. Soodsa geograafilise asendi tõttu on Kaarmal Saaremaa majanduslikust madalseisust tõustes palju eeliseid ja kooli olemasolu on selles väga tähtis, eelkõige identiteedi suhtes. Maa ei jää tühjaks, sest see on Eesti riigile ja rahvale püsima jäämise küsimus. Ajaloos on olnud olukordi rahva püsima jäämisega ja ikka on rahvas tõusnud. Kuna praegu Kaarma kooli õpilaste arv on piiri peal, siis oleks õigem lootustandvam kool jätta.

Kultuurimälu hoidmine on hindamatu väärtusega. Kodukoha kutse, mida Kaarma kool on kasvatanud õpilastes maast madalast, jääb neid eluaeg saatma, koju kutsuma.

Mäletan endiste õpilaste ütlemist hiljem kooli peol: “Kui saaks veel Kaarma kooli tagasi!” Inimest vormib see maa, konkreetne maa, selle kordumatu loodus, selle maa ajalugu – inimesed on õieti osa sellest maast. Neid seob eelnevate põlvkondadega ja ajalooga nende keelemurre selles konkreetses maanurgas Kaarmal ja need konkreetsed inimesed.

Urve Kirss

Print Friendly, PDF & Email