Kristi Väli: Miks ma tulin tagasi koju? (19)

Kristi Väli: Miks ma tulin tagasi koju?

 

Tõesti, miks? Aeg-ajalt leian ennast mõlgutamas mõtteid selle üle, aga midagi põhjapanevat pähe ei tule. Olin rännanud juba mõnda aega – eelmisel aastal pool aastat Keenias ja nüüd pea terve aasta Austraalias. Olin näinud nii head kui halba, karastunud külmas ja kuumas, võidelnud nii raskustega kui ka kergemalt läbi saanud.

Elu oli minu teele paisanud kõike küllaga ja samas ka parasjagu. Miks mitte rahulduda sellega ja avastada, mis elul on plaanis mulle veel “ette visata” neis eksootilistes kohtades.

Ometi tõmbas mind justkui magnet taas kodumaale, mis siis, et suuremas osas oli viimane reisipala üks hea emotsioon täis seiklusi. Nüüdseks võin öelda, et elu välismaal on jah parem ja rohkem väljakutseid pakkuv, võrreldes siinsega. Ja kuidas veel, kuid siiski…

Kommuunielu hakkas lõpuks väsitama

Austraalias tegin suvalist laotööd, teenisin nädalaga rohkem kui Eestis kuu aega rabades. Selline on juba kord elu, et kuskil mujal on alati parem. Ent kas ma leidsin sealt seda, mida olin otsima läinud? Jah, leidsin ja rohkemgi veel. Võib lausa öelda, et elasin oma ideaalset elu ning miks üldse naasta. Aga iga inimene ükskord väsib, nii väsisin minagi sellest lõputust kommuunielust.

Seltskond oli tore ja mulle isiklikult meeldib, kui minu ümber on inimesed, aga head asja ei tohi ka liiga palju olla. Nii tundsin aeg-ajalt kurnatust, et tahaks omaette olla, kuid õiget kohta nagu polegi. Arvestamine paljude erinevate inimeste ja nende soovidega viib punktini, kus tahaks ise toimetada ja teha kordki nii, nagu mulle meeldib.

Kui minnakse otsima sellist seiklusküllast elu, siis on paratamatu ühiselu, et üheskoos odavamalt läbi saada, ja seltsis on ikka segasem ka. Üks põhjus, miks naasta kodusesse ja sulle tuttavasse miljöösse, oligi turvalisuse otsing – et lõpuks korraldada oma elu nii, nagu tahan.

Tuttavas Eestis on tunduvalt lihtsam elada oma soovide kohaselt, kuigi takistuseks võivad siin saada taas need piiratud võimalused. Raske on ennast üles töötada ja märgatavaks teha, et lõpuks maitsta vilju, mille poole on nii pingsalt püüeldud.

Perekond ja sõbrad on tähtsad

Eesti kasuks mängisid minu silmis suurt rolli mu perekond ja sõbrad. Perekonna tähtsust mõistab igaüks, see on äärmiselt oluline ja piisav põhjus, miks mitte jääda lõpmatult rändama. Sõprade rollist sain mina aga alles siis aru, kui ühel hetkel ei olnud sõpru lähedal. Eriti andis see tunda Keenias.

Austraalias jällegi sai mulle selgemaks, et on sõpru, keda ei saa asendada, ja uued sõbrad, kes aja jooksul tekivad, ei ole päris need. Eks siin mängib oma osa ka kultuuride erinevus ja taust, see, kus inimene on kasvanud. Tuleb ikka puud soola koos ära süüa, et üksteist läbi ja lõhki tundma saada. Vanad ja tõelised sõbrad ei kao kuhugi. Nendega tahakski kõike jagada ja ühel hetkel tunned lihtsalt ära, kui olulised on head sõbrad.

Koduigatsust aitasid tekitada ajavahe ja üleüldine kaugus kodumaast. Ajavahe oli kohati päris häiriv (5 tundi), sest inimeste elutempo on erinev ja pidevalt tuli sätitada, kuidas, millal ja kellega suhelda.

Kui Keenias olles igatsesin igasugu Eesti roogasid ja koduseid toitusid, siis Austraalias seda muret nii väga polnud. Kui esimesel juhul oli tegu ikkagi Kolmanda Maailma riigiga, kus tundsin veel mitmetest asjadest puudust, siis heaoluühiskond Austraalia pakkus seda kõike ja rohkemgi veel. Kuid siiski tundsid minu maitsemeeled puudust heast korralikust kodutoidust.

Korraliku maitsega kartul, sült, verivorstid, vanaema tehtud praekapsas, must leib, kohupiimatooted jne olid toidud, millele mõtlemine tegi meele kurvaks ja tõi igatsuse hinge. Enne kojutulekut oli mul juba teada, mida esimeseks süüa tahan, keda näha tahan ning kuhu minna soovin. See oli põnev aeg nii mõelda ja unistada ning on ka nüüd kodus seda kõike ellu viies.

On olemas üks koht, mida nii vähesed paigad pakuvad just sellisena, nagu mulle meeldib. Kui üldse pakuvad. See on korralik saun. Saunast tundsin puudust aastaringselt – kui väljas oli karge õhtujahedus ja päeval kõrvetav päikesepaiste.

Huvitava tähelepaneku olen enda jaoks teinud ka kliimat ja ilma arvestades. Eelistaksin minagi, et Eestis oleks rohkem päiksesoojust ja mahedaid tuuleiile, mis tuju rõõmsaks teeksid ja inimesi meie ümber elavdaksid. Vaatamata sellele meeldib mulle väga ka aastaaegade vaheldumine. Need neli aastaaega on kõik omamoodi erilised ja pakuvad vaheldust, mis tegelikult on tore looduse vingerpuss.

Koju tõi ikkagi töökoht

Lisaks soojale päikesepaistele suvel ootan ka kevadiste nartsisside aega, talvist lumekühveldamist ja sügisest lehtede riisumist. Seda kõike on ju siinsamas armsal Eestimaal piisavalt.

Öeldakse, et töö tegi ahvist inimese, aga mind tõi töö koju, sest ametikoht Frens Konverentsiteenustes oli juba ootamas. Töö, töö, töö – tänapäeval annab seda õiget tikutulega otsida ja haarata tuleb igast õlekõrrest. Nii tegin minagi ja lõppude lõpuks siin ma olen, tagasi kodus ning seda tänu ennekõike uuele ametile.

Samuti sisendas mulle kindlustunnet teatritüki “Oma saar” vaatamine, kus veendusin, et otsus oli õige. Kes on näinud, see mõistab!

Kristi Väli
kojupöördunu


Talendid koju!
Aasta tagasi kutsus meie president Toomas Hendrik Ilves võõrsil töötavaid eestlasi koju. Ei ole teada, kui paljud on seda üleskutset järginud, aga rõõm on igaühest, kes on otsustanud kodupaika naasta. Tänases Saarte Hääles kirjutab saarlanna Kristi Väli sellest, miks tema tagasi tuli. Kutsume üles ka teisi kojunaasnuid panema kirja oma lugu ja seda meile avaldamiseks läkitama. Ootame huviga!

Print Friendly, PDF & Email