13. Suur teatriõhtu kõnetas luulega

13. Suur teatriõhtu kõnetas luulega

KUIDAS SEDA LAVASTADA?: Võitjaetenduses lähtuti detailselt Suure teatriõhtu teemast. Lavastaja Markus Mäemets (vasakul) proovib mängima panna Hanna Martinsoni ja Sabine Suusterit.
Foto: Egon Ligi

Laval vaid redel ning kasutamiseks Debora Vaarandi ja Juhan Smuuli looming, püüdsid Kuressaare gümnaasiumi õpilased teatrit teha. Mõnel õnnestus, mõnel mitte.

Teatriõhtu (alapealkirjaga “Kuidas seda lavastada?”) grand prix’ sai seekord 12.b klassi lavastus “Mere ja mõistuse vahel”, kus Smuuli ja Vaarandi luulest kokku pandud teatritükki lavastati sealsamas laval. Mis tähendas, et luule vaheldus lavastajatekstidega. Žüriis istunud pärislavastajaid, kes arvatavasti tundsid laval olijatega nii mõndagi ühist, kiskus vägisi muigama.

Võidulavastuses mängis ka parim naisosatäitja Sabine Suuster, kelle esitatud luulemonoloog oli mõjuv. Žürii liige Aarne Mägi andis Suusterile ka preemia “Viie aasta pärast laval”.

Pullitegemist vähem

Üheksa truppi, üheksa omanäolist etendust. Vaarandi ja Smuuli mere- ja armastusehõngulisest luulest sõjalooni ning laval jõu- ja ilunumbreid näitava vägimeheni välja.

Vägimeest etendas laval end 11.c klassi “Mängus” üdini koduselt tundnud Ulvar Vahter, kes tõsise jõutõstjana oli seadnud lavale tuleku tingimuseks, et “jõudu peab ka saama teha”. Parima meesosatäitja preemia pälvinu sai luulet lugedes imiteerida jõusaaliharjutusi ning finaaliks üht kaasosatäitjat koguni tõstekangina kasutada.

Aarne Mägi väljendas arvamust, et “pullitegemist” jääb iga aastaga aina vähemaks ja tõsisemaid tükke tuleb rohkem. Teatritegijatele ei teinud olukorda kergemaks ka ürituse eestvedaja, emakeeleõpetaja Marit Tarkin, kes otsustas seekord lubada ainsa lavakujunduselemendina kasutada redelit. “12 aastat on muuhulgas üks roheline laud alati laval olnud,” ütles Tarkin, viidates, et vaheldust oli vaja. Redel leidis muideks mitmesugust kasutust. Nii kanderaami, laeva kui ka jaanitulena.

Võitjalavastus oli grupitöö. Hanna Martinson, Sabine Suuster, Tauno Mihklepp ja Markus Mäemets olid kõik kirjas nii stsenaristide, lavastajate kui ka osatäitjatena. Hanna Martinson kinnitas, et nii oligi. Tuli teema, see arenes, inspiratsiooni tuli kogu aeg peale ja lõpptulemus tõigi võidu. Laval nii luule, proosateksti kui ka laulunumbriga üles astunud Martinson tõdes, et vähemalt temale on luule südamelähedasem.

Mündi kaks poolt

Kaks korda Suure teatriõhtu võitnud nüüdne vilistlane ja žüriiliige Helena Pihel arvas, et võidu võti peitus mitmes asjas: “Nende keskendumine, nende kirg ja nende südamlikkus. Nad julgesid proovida erinevaid asju,” rääkis Pihel, kelle sõnul on luule kindlasti raskem kui lihtne proosatekst. “Luules on kerge rütmi ära kaotada. Tunnustus neile, kes suudavad luule oma tekstiks võtta. Ma tean, kui raske see on.”

Suure teatriõhtu korraldaja Marit Tarkini sõnul on alati hea vaadata, millise innuga noored asja kallale asuvad. See on mündi üks pool. Teine pool on Tarkini arvates, et teatriõhtust on kujunenud omamoodi väike vilistlaste kokkutulek. “Nad proovivad ikka mandrilt neljapäeva õhtuks koju tulla,” oli Tarkin õnnelik. Ka üleeile oli saalis näha üsna palju gümnaasiumimütsi juba varna riputanuid.

Helena Pihel, kellel on lavastamiskogemust ka suuremates teatrites, sõnas, et iga kord, kui ta tuleb, meenutab ta neid aegu, mis olid Suurel teatriõhtul. “Mitte ükski teine teater, kus ma olen olnud, ei ole andnud mulle seda tunnet, mis oli mul siin,” märkis Pihel.

KG SUUR TEATRIÕHTU 2011
Grand prix – “Mere ja mõistuse vahel”, 12.b
Laureaadid: “Tuljak”, 12.c; “Läbi õhu läbi mulla”, 11.b; “Ära talla mu heina, saatananahk!”, 12.a
Parim meesnäitleja – Ulvar Vahter, 11.c
Parim naisnäitleja – Sabine Suuster, 12.b

Print Friendly, PDF & Email