Juhtkiri: Õnnetus hüüab tulles (2)

Õnnetus ei hüüa tulles, ütleb rahvasuu. Aga enamus õnnetusi hüüab, vahel nad karjatavad valjusti, enne kui midagi pöördumatut juhtub.

Üleeile sai väike poiss Tallinnas lasteaia mänguväljakul surma. Kahe koolipoisi surnukehad toodi Kuressaares põlenud koolimajast välja 15 aastat tagasi. Nende kahe sündmuse vahele jääb kümneid vigastatud ja mitu surma saanud last. Ja enamasti ikka on enne räägitud millegi kordategemise vajadusest, on kirjutatud sellest, et midagi on katki, on näpuga näidatud parandamist vajava peale. Enne suurt on olnud väiksem, lihtsalt hoiatav õnnetus. Õnnetus hüüab, et hakkab tulema.

Aga meie, täiskasvanud, ei näe, ei märka, ei kuule. Ei kuule seda, kuidas õnnetus kaugelt tulles juba karjuma hakkab.

Me tahame, et iga koolilaps jõuaks pärast tunde tervena koju ja iga rüblik lasteaiast minnes kasvatajatädile rõõmsalt lehvitaks. Me tahame, et see nii ka jääks. Seepärast proovigem kuulata ja märgata, kui õnnetus tulema hakkamisest teada annab.  

Print Friendly, PDF & Email