Sõrm majanduspulsil – Kaotatud kümnend? (2)

Just see tulevikuhinnangut väljendav sõnapaar viimaste aegade majandusprognoosidest kipub ikka ja jälle peas kummitama. Eelmisest lühiülevaatest, kus sai lihtsalt asjade punnseisu nenditud, on möödunud terve kuu. Midagi ei ole paremusele pööranud ja ka kõige suuremate optimistide viimased väljaütlemised asjade edasise arengu suhtes kipuvad olema üha rohkem vaoshoitud, et mitte öelda pessimistlikud.

Turumajanduse mootor, mis oli üheselt orienteeritud ainult kasvava tarbimisnõudluse rahuldamisele, turtsub ja jätab takte vahele, ning on tagasilanguse tsüklites. Riigid ei saa enam hakkama oma eelarvetega oludes, kus senine permanentne tulude kasv on asendunud hoopis rahajõgede kokkukuivamisega. Mis omakorda tähendab seda, et pikemas perspektiivis ei ole võimalik lunastada varem väljastatud veksleid sotsiaalkindlustuses ja paljudes muudes olulistes valdkondades.

Euroopa ei suuda ühe mütsi ja mõtteviisi all hoida kokku kogutud rahvaid, kellest paljude ülalpeetavamentaliteet on lõplikult välja vihastamas neid, kelle taskust on senine pidu ja pillerkaar kinni makstud. Kreekaga on alateadvuses vahest juba hüvasti jäetud, raskuspunkt on üle kandumas Itaaliasse, mille probleemid on Euroopa jaoks tulenevalt riigi suurusest veel palju raskemad klaarida.

Lootused mingite imetabaste rohtudega kogu seda kannatuste rada otsustavalt ülesmäge käänata tunduvad hetkel küll hääbuvat. Eeltoodu võib tähendada seda, et meie ootused käimasolevast kriisist kiiresti väljuda ei pruugi sugugi täide minna.

Ning eksisteerib küllalt suur tõenäosus, et oleme sisenemas hoopis kriisi uude, sügavamasse ja pikaajalisemasse faasi. Meik ja fassaadivõõpamine enam ei aita, stabiilse tuleviku nimel läheb lähiaegadel ilmselt kapitaalremonti majanduse rooli- ja pidurisüsteem suures plaanis. Lisaks on karta ka seda, et Euroopa Liit kui selline tuleb korraks Lego klotsimajana lahti võtta ja seda jälle uuesti üles ehitama asuda, mitte lihtsalt kuupe hunnikusse pildudes nagu seni, vaid klapitades iga tahku ja õnarust.

Just asja kapitaalsuse ja olulisuse mõttes on karta, et kogu see protsess kujuneb väga pikaajaliseks ja kohati ka valuliseks. Väga paljusid olulisi ja terve mõistusega võttes möödapääsmatuna tunduvaid otsuseid ei ole demokraatlikus ühiskonnas paraku võimalik teha käigu pealt.

Nende sündimine nõuab harjumist ja harjutamist, väga palju valulikke samme tehakse alles viimases hädas, selg vastu seina, kui tõesti enam kuhugi taganeda ei ole. Eeldatavate suurte muutuste tõttu ei julgeks ennustada inimeste kindlustunde kasvu enne, kui asjad tehtud ja positiivne tulem tajutav. Kindlustunde kui kännu taga on aga omakorda kinni tarbimisjulgus, mis omakorda on tõkiskingadeks majanduskasvule.

Mõneti nokk kinni ja saba lahti nagu rahvamuistendis.

Vaadates otsa kogu sellele probleemide sasipuntrale, ongi pessimistid käesoleva kümnendi juba ette ristinud kaotatud kümnendiks.

Optimistina usuks, et terve inimmõistus leiab töötavad lahendid siiski oluliselt rutem ja juba mõne aasta pärast võime kergendatult ohata. Kumb võimalus tõesemaks osutub, näitab aeg.

Väliselt läheks meil täna nagu väga hästi, EL-i üks kiiremaid majanduskasve juba teist aastat ja ka lähiaastatel ennustatakse eestlastele mõneti helgemat tulevikku kui keskmisele eurooplasele. Ometi peame oma toimetamises arvestama sellega, et praktiliselt pool sellest, mida toodame, tuleb maha müüa piiri taga, ja kui on kehvad ajal kõikjal, siis jääb see kammitsema ka meie majandustegevust, oleme me siis nii tublid kui tahes.