Siiri Oviir: Karavan liigub edasi? (1)

Kindlasti on paljud kodanikud tähele pannud, et viimasel ajal ei ole Eestis olulisi debatte toimunud. Igal juhul ei ole selle põhjuseks vaidlusaluste teemade vähesus, pigem valitsejate ainutarkus. Puudutagu see siis veel hiljutist EFSF-iga ühinemist, haldus- või koolireformi, sh õpetajate palkade ümber toimuvat, või pensionikindlustuse tulevikku.

Kes küsimusi esitama hakkab, saab kaela ära-roni-sinna-kuhu-pole-vaja süüdistuse või hakatakse rääkima umbisikulises teguviisis.

Dialoogi asemel on monoloog

Näiteks koolireformist rääkides möönis peaminister vajadust see ära teha, sest see tagab alles jäävatele õpetajatele isegi kuni 30-protsendilise palgatõusu, kuid jättis täpsustamata, millal siis tullakse avalikkuse ette konkreetse kavaga.

Küsimusi, mida arutada, oleks piisavalt, nt millised oleksid koolireformi teised tagajärjed (mõju tööhõivele, regionaalsele arengule jne), kas ja kuidas suhestub koolireform haldusreformiga, millised muutused tooks koolireform kaasa teistes valdkondades (nt transpordikorralduses), missugune oleks saavutatav efekt ehk kui palju suudetakse koolireformiga raha kokku hoida jne.

Tuleb tunnistada, et peaministri pakutud õpetajate ligi kolmandiku suurune palgatõus oleks tõepoolest tuntav palgahüpe, aga kuna ühtegi arvutust ei esitatud, siis on raske seda ka absoluutse tõe pähe võtta. Mida peaminister ilmselt tahaks, sest tema on ju kõrgelt tribüünilt ometi kõnelenud. Mis sest, et dialoogi asemel monoloog aset leidis.

Eesti on muidugi viimase 20 aastaga kõvasti arenenud ning samuti on kasvanud õpetajate palk, aga muutunud on ka taustsüsteem, eelkõige on kasvanud elukallidus.

Praegune palk ei taga õpetajale ja ta perele (aga ka nii mõnegi teise valdkonna töötajatele) inimväärset elu, rääkimata enesearendamisest, mida ometi peetakse õpetajatöö üheks olulisemaks küljeks. Õpetaja enesearendamisest sõltub meie laste ja lastelaste areng.

Või võtame majandusteadlaste püstitatud küsimuse meie pensionisüsteemi jätkusuutlikkusest. Leian, et artiklid stiilis kohe-kohe-kukub-pensionisüsteem-kokku ei ole samuti tulemuslikud.

Kahtlemata köidavad intrigeerivad pealkirjad tähelepanu, aga kindlasti tekitavad tavakodanikes ka hirmu homse päeva ees. Seda enam, et vaatamata optimistlikele loosungitele kuivab II pensionisamba raha kokku.

See ei tähenda, et neist ja teistest ühiskonna valupunktidest ei peaks rääkima, küsimus on ikka selles, kuidas rääkida – kas argumenteeritult ja avalikult või vestluspartnerit (kelleks võib muuseas olla ka Eesti rahva enamus) halvustavalt.

Arutelu peaks algatama valitsusliit

Olen seisukohal, et haldus- ja koolireformi, pensioni- ja laiemalt sotsiaalsüsteemi tulevikku puudutavate küsimuste arutelu peaksid algatama riigikogu ja valitsus.

Nimetasin vaid kõige ilmsemaid valdkondi, mis ei tähenda, et ettevõtlus, innovatsioon, põllumajanduspoliitika vms küsimused arutelu ja sihtide seadmist ei vajaks.

Ja mitte lihtsalt rääkima ei peaks neist asjust, vaid pakkuma lahendusi. Mitte ühte (peaministri) lahendust (või lahendamatust), vaid võimalusel mitut, et ka need, keda see puudutab, saaksid oma sõna sekka öelda.

Viimasel ajal armastavad koalitsioonipoliitikud viidata viimasele inimarengu aruandele.

Väärt uurimus tõepoolest, aga selle kõrval tasuks tutvuda ka eelmise aasta aruandega, kus esitati uurimistulemused ühiskonna suletuse kohta.
Või võtta ette statistika arstide lahkumisest Eestist või tutvuda vaesuse kohta käiva statistikaga.

Kainestavalt oleks mõjunud ka EURESE korraldatud töömessi külastus – oleks nähtud, kui suur huvi on välismaal töötamise vastu ning saadud tööotsijatelt silmast silma küsida, mis on mureks siin Eestis.

Võimukandjad ongi ju seatud elu edendama, töötama selle nimel, et elu Eestis oleks võimalikult paljudele inimestele hea.

Probleeme jätkub, aga millegipärast me valitsuskoalitsioonilt neist suurt ei kuule. Tõepoolest, koerad klähvivad, karavan liigub edasi. Aga kas tegelikult ikka liigub? Või lihtsalt laguneb?

Siiri Oviir
Euroopa Parlamendi saadik