Seitsmekümne viies kiri: rahulike pühade nimel

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
eile, veidi enne magamaminekut, otsisin kapi otsast välja pakkepaberid, sahtlist värvilised paelad ja kleeplindi ning – pakkisin selle aasta esimesed jõulukingitused.

“Oot, m i s kuu meil praegu ongi,” küsis sõbranna pisut sapiselt täna hommikul, kui lähiaja tegemistest rääkisime. November, meil on november. Jõuludeni on poolteist kuud ja kingituste pakkimisega pole mitte mingit kiiret. Aga just sellepärast ma neid pakkisin – et kiiret ei tulekski.

Mulle on jõulud lapsepõlvest peale väga meeldinud. Mitte ainult need mõned päevad kuu lõpus, vaid terve see kuu. Ootamine. Päkapikud ja sussid. Tubade ehtimine. Jõulutulede valgus. Lapsena tundus, et jõulud, nagu ka sünnipäev, ei jõua mitte kunagi kätte. Nii pikalt jõudsin nende peale mõelda ja kingitustest unistada.

Praegu, täiskasvanuna tundub, et kõik pühad kappavad üksteise järel kiires rodus – jälle möödas, jälle möödas… Muudkui otsi kingitusi, kola pärast tööpäeva poodides – tüütu ja väsitav. Miks see nii on?

Järjest rohkem kuulen inimestelt, et pühad kurnavad neid. Et nad ei taha nende peale mõeldagi – jälle tuleb sugulastel külas käia, joosta mööda kauplusi… Et see on tüütu ja halb ja kõige parema meelega loobuks nad sellest rabelemisest, sest tahaks lihtsalt o l l a.

Ma tahaks ka lihtsalt o l l a. Ja nui neljaks, nii see peabki juhtuma.
Kuna jõulud on aasta kõige nõudlikum püha, olen viimastel aastatel hakanud kingitustele mõtlema juba suvel. Niimoodi möödaminnes – kui näen midagi sobivat, ostan selle kohe ära. Oh, muidugi jäävad mõned kingiotsimised ka eelviimasele minutile, aga üldiselt proovin detsembriks omadega peaaegu mäele saada.

Rahulikus tempos, õhtuti tasapisi midagi nokitsedes jõuab palju ilusat teha ka ise – oma kätega. Näiteks eelmisel aastal viltisin telekavaatamise kõrvale päkapikke. Elukaaslane alguses muigas lõbustatult, pärast lõi kampa. Selgus, et selline nokitsemine on päeva lõpuks päris mõnus pingevaba tegevus.

Inimesed on erinevad. Kõik ei osta jõulukinke suvel, kõik ei vildi päkapikke. Kuid praegugi pole ju hilja mõelda sellele, kuidas oma elu lihtsamaks muuta.

Ühes novembrikuu koduajakirjas nägin soovitust, mis algas umbes niimoodi: ma tean, et sulle ei meeldi seda lugeda, aga… See soovitus ütles, et novembris võiks jõulukingid välja vaadata, et detsembris oleks kergem.

Leian, et mitte ainult kergem rahakotile, mis olenemata tähtpäevadest kulub kuu lõpuks niikuinii õhukeseks. Vaid võimalus – astuda paar sammu tagasi, lapsepõlve poole. Märgata pisikesi teetähiseid, mis viivad helgete päevadeni. Ärgem hakakem siinkohal jahuma kaubandusvõrkudes toimuvast hullusest – sellest tuleb lihtsalt üle olla.

Mul on unistus, et tänavu saan aasta lõpus tõesti puhata. Kui Sul on sama mõte, tuleb leida vaid endale sobiv viis, kuidas see teoks teha.
Soovin Sulle head ja jääme kirjutamiseni!

Liis

Print Friendly, PDF & Email