Mai Levin: Haamerite näitusemaja kui monument Eerik Haamerile

Enamik saarlasi on Kuressaarest võrsunud suurest eesti maalijast Eerik Haamerist vähemalt kuulnud, paljud on näinud tema loomingu näitusi või Reeli Kõivu vägevat monograafiat.

Eerik Haamerit tuntakse kui saarlaste elu haaravat kujutajat – varasemas loomingus sageli dramaatilist, hilisperioodil huumoriküllast. Teda tuntakse kui meest, kes jäi saarlaseks ka Rootsis, kes igatses siia tagasi ja lõpuks sängitatigi Kudjapel Saaremaa mulda.

Näitusemaja oli suurepärane idee

Lastel ja vennalastel tuli suurepärane idee – ehitada Kuressaares Vallimaa tänavale Eerik Haameri kunagise kodu krundile 1980-ndatel mahakistud maja asemele uus, rootsipunane ja funktsionaalne, kus võiks näidata tema pilte kunstile soodsas, ent ühtaegu inimeselegi mugavas igapäevases elukeskkonnas.

Haamer nimelt rääkis ikka, et ta on nagu kingsepp – too teeb inimestele saapaid, tema aga pilte. Talle meeldis näha oma pilte kodudes. Nii et Haamerid ehitasid Eerik Haameri piltidele kodu. Selle kodu projekteeris hea perekonnatuttav, arhitekt Viljar Päss, sisekujunduse tegi kunstniku tütar Liina Waller.

Mõlemad vääriksid lõiku “Eesti kunstnike ja arhitektide biograafilise leksikoni” täiendusköites, kui selline peaks ilmuma, kuigi nende looming on põhiosas Rootsis. Aga Rootsiga seob meid teatavasti palju, on sidunud läbi aegade.

Haamerite näitusemaja võib nimetada isikumuuseumiks. Selliseid kirjanikele, muusikutele, teatritegelastele ja kunstnikele pühendatud muuseume on maailmas palju, meilgi on neid üksjagu. Nad kõik on erinevad, sest loovisiksused on erinevad, muuseumide tekkelood on erinevad ja nad toimivad erinevalt.

Mõnes tehakse näitusi ja korraldatakse muid üritusi, mõnes ei olegi võimalik midagi korraldada, nad toimivad lihtsalt oma ruumiga, oma kuulumisega loovisiksuse biograafiasse. Näiteks Beethoveni kahetoalises korteris Viinis Heiligenstadtis pole muud kui üks omaaegne klaver, helilooja surimask ja tema nn Heiligenstadti testamendi trükitud tekstid. Aga tema loomingu tundjatele ja austajatele ütleb see paik palju. See on püha paik. Kõik sellised muuseumid on monumendid vastavatele isikutele, tänuavaldused selle eest, mida nad on rahvusele ja inimkonnale andnud.

Vaja oleks riigi või linna tuge

Isegi kui ühe looja tuntus ei ulatu väljapoole oma rahvust, kuulub tema looming ikkagi inimkonna varamusse. Need muuseumid on aga ka monumendid loovusele üldse, nad panevad meid mõtlema seostele loomingu ja elu, isiksuse ja ühiskonna, talendi ja töö vahel ning veel paljude üldiste asjade üle.

Haamerite näitusemaja sisendab kindlasti samuti mõtteid kodumaast ja pagulusest, koduigatsusest ja laia maailma kogemusest. Ja perekonnast, sest on ju huvitavad inimesed Eerik Haameri vennad Eugen ja Harri ning nende kokkuhoidvad lapsedki.

Eerik Haameri postuumse kodu esimene hoidja on seni olnud Liina Waller. Aga tema ei saa seda enam teha, elu sunnib lahkuma. Siinsetele Haameritele läheb selle maja pidamine liiga kulukaks. Usun, et otsus see maha müüa ei tulnud kergelt. Nad on leidnud kunstilembese ostja, ja see on tore.

Aga mulle oleks väga imponeerinud, kui kohalik maa- või linnavalitsus oleks juba varem hakanud mõtlema suguvõsa õnnestunud ponnistuse muutmisele Saaremaa kui terviku austusavalduseks oma silmapaistvale pojale.

Igal pool on muuseumid enamasti sündinud eraalgatuslikult, aga ühel hetkel on riiklikud institutsioonid või omavalitsused nad enda õlule upitanud, vaatamata kulutustele, mis pole Austrias, Prantsusmaal, Itaalias või mistahes teises riigis kergemad kanda kui Eestis.

Seda koormat on need riigid nõus kandma, sest nad teavad: muuseumidel on tähtis roll mitte ainult turistide huviobjektina, isegi mitte ainult kultuuripärandi säilitaja ja propageerijana, vaid viimase kaudu ka rahvuse identiteedi hoidjana, rahvusliku uhkuse (mitte upsakuse) kasvatajana, võiks öelda, riigi tsementeerijana.

Kui raha vähe, tasub kaaluda, kuidas seda mõistlikumalt kasutada. Ei maksa arvata, et ega see maja või kunstivara kuskile kao. Võib kaduda küll. Aga hullem on, kui raha lugevate poliitikute lühinägelikkuse tõttu kaob üldsuse huvi kultuuri vastu, jääb ainult ükskõiksete huvi meelelahutuse ja raha vastu.

Mai Levin
kunstiteadlane

Print Friendly, PDF & Email