Koduvald pole oma kirjanikku unustanud (1)

Kui palju kordi elus pidi Aira Kaal lahkuma oma kodusaarelt, et ikka ja jälle tagasi tulla ning lõpuks leides oma viimse puhkepaiga Saaremaal Pöide kalmistul.

7. novembril möödus 100 aastat päevast, kui Saaremaal Pöide vallas Mui külas Tiidu talus nägi ilmavalgust pere viienda lapsena tulevane kirjanik Aira Kaal. Kokku oli Kaalude peres 8 last. Unistaja iseloomuga tüdrukul jätkus südikust minna gümnaasiumi ja siis ülikooli, mis polnud tollal siinsetele talulastele just tavapärane. Saaremaa kivine pinnas ei andnud tagasi nii palju, kui sinna tööd sisse tuli panna. Kuid töökas ja uuendustele aldis talupere jaksas oma tütre ka ülikooli saata.

Aira Kaalu saatus kujunes keeruliseks nagu sel ajastul kõigil. Üliõpilasena enne sõda Inglismaal keelepraktikal olles tutvus ta oma tulevase abikaasa Arthur-Robert Hone’iga. Ka Aira võttis omaks selle väga idealistliku ideoloogia, mis siis välismaal valitses. Tulles tagasi Eestisse, sai temast nn juunikommunist.

Samal ajal sattus tema perekond Saaremaal repressioonide ohvriks. Aira Kaal elas nagu kahe tule vahel – isa ja vanem vend perega olid tehtud kulakuteks ja hukkusid Siberis, teine vend oli maha lastud ja noorem vend surnud metsavennana. Olid aastad, kus kirjanikul polnud soovitatav oma sünnikoju tulla. Ta ei saanud käia isegi ema matustel.

Alles pärast Stalini surma tuli ta esimest korda pärast sõda kodumaile käima ja sugulastega kohtuma. Oma noorpõlves kirjutatud luuletused ja jutustused hävitas ta, kartes stalinlikke jõuvõtteid.

Pärast sõda avaldatud luulekogud ja romaanid on nn punasest ideoloogiast nakatatud ja kohati lausa propagandistlikud. Olles saanud väga hea hariduse ja vallates keeli, sai Aira Kaal olla kursis kõige uuega, mis maailmas toimus. Ja aeg pani paika palju.

See kõik kajastus ka tema loomingus. Tulles tagasi oma lapsepõlvemaale, kirjutas ta oma peateose “Kodunurga laastud I–III”, mis on tõetruud pildid Pöide kandi inimestest ja nende elust. Sellega tõestas Aira Kaal, et iga inimese juuri ja jõuallikaid tuleb otsida kodukohast, selle ajaloost, minevikust, olevikust ja tingimata ka loodusest.

Tema viimased luulekogud sisaldavad just kodukandi loodust kirjeldavaid imeilusaid luuletusi. “Hetki merega” peetakse üheks lüürilisemaks luulekoguks eesti kirjanduses.

Aira Kaal oli ainuke juunikommunist, kes kirjutas alla 40 kirjale. Ta oli inimene, kes oskas näha elu pidevas muutumises ja oli võimeline ka ise muutuma.

Aira Kaalu tuli mälestama sada inimest
Saaremaa Pöide kandi kuulsaks kirjutanud kirjanik Aira Kaal on kodukandi rahvale kallis. Ega siis muidu tulnud kirjaniku 100. sünniaastapäevale
4. novembril Tornimäe rahvamajja ligi 100 inimest.

Just siit rahvamajast saatsime 4. aprillil 1988 Aira Kaalu tema viimsele puhkepaigale perekonna hauaplatsil Pöide kalmistul.

Kohal olid ka kirjaniku õe ja vendade järeltulijad. Koos sugulastega süütasime Aira Kaalu haual küünlad ja asetasime lillekimbu, sest lilli armastas Aira väga.

Valiku Aira Kaalu luuletustest esitasid Tornimäe kooli õpilased. Sellele järgnesid ettekanded Aira Kaalu elust ja loomingust.

1939. aastal ilmus tema vesteline romaan “Mamma ja mina”, kus on tõetruult ja humoorikalt kirjeldatud ühe talupere elu. Isale iseloomulik “loodusfilosoofia” juhtis talupere töid ja mamma jõuline iseloom pani paika kogu tollase moraali ja arusaamise elust.

Selle romaani ainetel valminud näitemängu etendas Tornimäe näitering Tungal. Lea Laht Aira Kaaluna oskas olla väga siiras ja usutav. Näidendis mängisid ka Aira Kaalu sugulased Kadri ja Raivo Kabur. Raivol oli au kehastada laval oma vanavanaisa, Kadril aga oma vanaema.

Anu Urmet
Tornimäe raamatukogu juhataja