Kõne Iffile: Täna räägime hingedepäevast ja -ajast

Hingedepäev langeb kokku minu vanema venna Temme sünnipäevaga. Tema pool süütasimegi lahkunute mälestuseks hingedepäeva kombestiku kohaselt küünlad.

Kuna olen oma vennaga väga lähedane, siis on minu püha kohus teda sel päeval külastada. Viisime küünlad ka oma vanemate ja sõprade haudadele. See on selline hingeline tunne, mis sind valdab, kui käid kalmistutel ja mõtled nende inimeste peale, keda meie hulgas enam ei ole. See rahustab ja kuidagi puhastab. Sa pead nende inimestega nõu, küsid midagi ja saad ka vastused.

Pärast emakese surma ma isegi natuke ootasin, et ta ennast ilmutaks mõnes unenäos. See võttis aga väga kaua aega, ligi kümme aastat, enne kui nägin ema unes. Sama lugu on kadunud venna Taivoga ja paljude sõpradega, keda enam maa peal ei ole. Kui neid unes näen, siis on nad kogu aeg ühtemoodi riides. Naeratades annavad nad mulle head nõu. See on kummaline värk, aga nad on ennast ilmutanud. Tõsi küll, harva.

Alles teisipäeval laulsime helilooja Alo Mattiiseni mälestuskontserdil. Me saime sõpradeks 1987. aastal. See oli väga tormakas sõprus selles mõttes, et me käisime väga tihti läbi. Meie mõttemaailm oli sarnane. Olin üllatunud, et ta oma viis isamaalist lugu just mulle laulmiseks pakkus. See oli sõpruse märk.

Kui ta meie juurest läks, siis eelmisel õhtul olin oma abikaasaga teatris. Sel õhtul oli jäetud mulle koju väike kirjake, et ma Alole helistaksin. Kui ma hommikul ta numbri valisin, siis selgus, et 20 minuti eest oli Alo lahkunud. Ma ei saanudki teada, mida ta mulle öelda tahtis. Meie vahel oli seletamatu telepaatiline side.

Kui mõtlesin, et helistaks õige Alole, küsiks, kuidas tal läheb, siis kahe sekundi pärast helistas Alo, küsides, kuidas mul läheb. Nii juhtus lausa mitukümmend korda. Alo mälestuskontserdil laulsime isamaalisi laule ja ka muid lugusid. Alo vaimsus ja temalt saadud vunk on minus küll sügaval sees. Kui vaatan plakatilt Alo pilti, siis ka räägin temaga.