Bruno Pao: Õpetaja väärikus taas ausse (21)

Sügisõhtul on aega elunähtuste üle mõtelda ja arvata, mis on neist olulisem. Kõige olulisem on kahtlemata laiapõhjaline Euroopa rahanduskriis, mille viljad on tõenäoliselt juba uuel aastal üsna krimpsus ja kibedad. Kodumaisest elust torkasid aga silma Toompeal loosungitega seisvad õpetajad, nõudmas lugupidamist nendelt, keda nad on õpetanud.

Kas uppujate päästmine on ikka uppujate eneste asi?

See kõiki puudutav teema paneb ennastki tagasi vaatama oma kooliteele. Mu esimesed õpetajad olid lugupeetud, eestiaegsed inimesed. Väärikad, korralikult riides, selgesõnalised, heatahtlikud ja olmemuredest närtsitamata.

Mäletan, kui 1939. aasta suvel astus meie õuele hallis suveülikonnas muheda olemisega Sassi algkooli juhataja Herman Muri. Ta korjas külas andmeid põllumajandusloenduse jaoks ja ühtaegu vaatas üle ka esimesse klassi tulevad lapsed. Minuga ajas ta juttu päris tagakambris, palus midagi lugeda, peast esimese kümne piires arvutada ja küsis tervise kohta: palju ma jooksen, mängin ja kuidas sõpradega läbi saan. Jäi rahule ja pead silitades ütles: “Nägemiseni koolis!”

See lühike kohtumine temaga jäi ainsaks – 1. septembril algas Teine maailmasõda, poest kadusid poiste saapad ja muu kooliskäimiseks vajalik. Mind jäeti veel koju suuremaks ja tugevamaks kasvama. Hakkasin ilma õpetajata lugema ja kirjatähti kirjutama.

Järgmisel aastal, kui vaba Eesti kael käänati ja Eesti sent kopikatega vahetati, läksin poolvalminud Kallemäe kooli, kus koolijuhataja oli Anton Rauk, kes mulle, tume ülikond seljas ja lips ees, tõsimeeli esimesi rehkendamisi õpetas. 1941. aasta juunis küüditati ta koos perega Venemaa GULAG-i võrku. Sealt tuli tagasi üksikuid mehi ja igavesti kadunute kohad pidid täitma järgmise põlvkonna naised.

Eesti ajal maksti õpetajatele hästi

Nende muljutud ja represseeritud koolimeeste mälestuseks vaatasin neil päevil 1937. ja 1938. aasta Riigi Teataja aastakäike, lugedes seadusi ning määrusi algkoolide, keskkoolide ja gümnaasiumide kohta. Silmas pidades ka riiklikult kehtestatud palgatabeleid. Varem kuuldud jutud koolmeistrite kenast palgast osutusid tõeks.

Riik maksis haridusministeeriumi koolivalitsuse kaudu algkoolides juhatajale 130–140, vanemõpetajale 105–110, õpetajale 98–100 ja nooremõpetajale 74 krooni kuus. Võrdluseks võib tuua, et suvel pika päevaga teenis põllutööline 2 krooni päevas, kogenud ehitusmehed võisid 10-tunnise tööpäevaga teenida 4–5 krooni.

Oru lossi hobusemees sai palka 63 ja Pilguse vaimuhaigla õde 74 krooni kuus. Kahelapselise pere toimetuleku piiriks oligi tollal 60-kroonine kuupalk. Riigiteenistujate naised tööturul tavaliselt ei trüginud. Nad kasvatasid oma lapsed isamaa vaimus. Muide, eestiaegset 1 krooni võib võrrelda praeguse 15 euroga.

Tahaksin lisada ka gümnaasiumi pedagoogide palgamäärad 1938. aastal. Juhatajale maksti 210–220, vanemõpetajale 155–165, õpetajale 145–150 ja nooremõpetajale 125–130 krooni kuupalka. Maal töötavatele õpetajatele oli lisaks veel ette nähtud prii korter, küte ja valgustus ning koolitalust kasutamiseks maad. Viimane soodustus kehtis veel ka nõukaajal.

Sõja järel kehtis N Liidus neljaklassilise põhikooli asemel seitsmeklassiline mittetäielik keskkool, kus õpetajatest tunti suurt puudust. 1948. aastast Kaali koolis pedagoogina töötanud Õie Räim (sündinud Trei) jutustas sellest, kuidas haridusosakonna juhataja tuli kevadel enne kooli lõppu keskkooli ja kutsus lõpuklassi õpilasi sügisel Saaremaa koolidesse õpetajateks.

Ta rõhutas, et väiksena tunduva palga kõrval saavad õpetajad tasuta korteri, prii kütte ja valgustuse (valgustuseks oli vist ette nähtud 20 liitrit petrooli või 300 kWh elektrit õppeaasta jooksul). Ligi pool klassist oli nõus koolides tööle hakkama. Kutsega pedagooge lihtsalt ei olnud. Neid siirdus saartelt ju suur osa ka pagulusse.

Noore õpetaja palgaks oli tolle aja vääringus 600–700 rubla. Leivakilo maksis 14 kopikat ja see oli sageli ainus, mida osta oli. Peamised toiduained osteti taludest, kus paljud lepingu alusel ka korteri said. Lubatud küte, mille väljavedu ja ladumine tuli noortel inimestel enestel ette võtta, osutus sageli tooresteks pakkudeks. Vaatamata nõukogude propaganda pealetungile säilis koolis eesti keel ja meel.

Ka vene ajal oli korter tasuta

Hruštšovi sula ajal, kui Õie Räim Kaali kooli direktoriks sai, toimus rahareform ja tema palk oli uues vääringus 110 rubla. Lisaks tasuta korter, küte, valgustus ja 0,15 ha peenramaad. Koolis oli 5 õpetajat ja enamik jätkas oma kutseõpinguid kaugõppe teel. Sõidukulud Tartu ja Tallinna loengutele ja eksamitele korvati, palk säilis ja kaugõpe iseenesest oli tol ajal tasuta.

Silmaringi laiendamine välismaale reisimise kaudu oli aga äärmuseni piiratud ja üle tuli elada üleliiduliste õpikute aeg. Pidi ära ootama meie tarkusest suunatud majandusedust tingitud palkade paranemise, mis muutis teiste liiduvabariikide haridusjuhid kadedaks.
Meie oma haridusministri, juba 1935.–1940. aastatel kooliõpetaja ja -juhataja ametit pidanud Ferdinand Eiseni võitlused partei dogmaatikutega eestipärase kooli eest lõppesid võiduga. Õpetajate palgad tõusid kuni 200 rublani kuus.

Tänapäeva Eesti hariduspoliitika on kahjuks sattunud tõmbetuulte kätte ja riigi raha jaotamine õpetajate palkadeks jääb muu majanduselu arengust maha. See tendents on tulevikku silmas pidades ohtlik.

Kui otsisin näidet õpetajate palkadest käesoleval õppeaastal, soostus Kuressaare gümnaasiumi direktor Toomas Takkis tutvustama riiklike miinimumpalkade tabelit. Noorempedagoogile on ette nähtud 608.18, pedagoogile 644.04, vanempedagoogile 736.07 ja pedagoog-metoodikule 888.88 eurot kuus, millest tuleb veel maha arvestada tulumaks.

Klassijuhatajad saavad palgale lisaks 60–88 eurot kuus. Mingeid soodustusi korteri, kütte ja valgustuse osas tänapäeval enam ei tunta. Elamine on aga mõne viimase aastaga ligi viiendiku kallimaks läinud.

Õpetajad unistavad aga elumurede vähenemisest, pere toimetulekust, õpetajakutsele kohasest garderoobist, enesetäiendamise lahedast võimaldamisest ja õpetaja kui ühiskonna ühe võtmekuju hinnatud asendist riigis, mille eesmärk on teaduspõhine tootmine ja sügavapõhjaline kultuuriline areng.

Print Friendly, PDF & Email