Iga ajalehe üks olulisem külg on see, kuhu on paigutatud mustas raamis kuulutused. Leinakuulutused pakuvad huvi ikka – eriti siis, kui oled jõudnud ikka, kui üha enam tuleb matustel ja üha vähem pulmades käia.
Silma torkab Eesti kahe juhtiva päevalehe täiesti erinev suhtumine. Kui Postimees keeldub avaldamast leinakuulutusi, mille tekstis puudub nende keskse tegelase – lahkunu – nimi, siis Eesti Päevalehel on ükskõik, peaasi et lehepind (üsna kallilt) müüdud.
Nende avaldatud kuulutustes on tihtipeale kesksel kohal tundmatud Maied ja Malled, Karlad ja Kalled, kellele töökaaslased, sugulased ja tuttavad lähedase kaotuse puhul kaastunnet avaldavad. Kas neid ei saaks lohutada kuidagi südamlikumalt, otsesemat kontakti võttes? Iga lahkunu – kes ta ka ei olnud – vastu peaks vähemalt niipalju austust olema, et sellisel kurval puhul ka tema nimi avalikkusele teatavaks saab.
Ilmselt oleks liiga palju tahta, et kuulutuses seisaks (pahatihti väga triviaalsete vormelite kõrval) ka leinatava eludaatumid – kesksel kohal on ju leinaja, ja kadunukese sünniaega ei mäleta mõnikord omaksedki. (Postimehest leiab neid daatumeid siiski üsna tihti.)
Lahkunute nimekujude puhul on kuulutuste toimetajad valinud ilmselt ainuõige tee: avaldada see sellisena, nagu kuulutaja esitab, sest põhjalikke onomastilisi uuringuid ei saa leinajailt nõuda.
Musta huumorina mõjuvad aga üsna tihti esinevad formuleeringud à la “lahkus ootamatult” või “traagiline kaotus” – ilmselt väga harva on kellegi surm oodatud ja alati on see traagiline. Kui tahetakse teada anda surmast õnnetusjuhtumi läbi või enesetapu teel, saaks seda teha ehk kuidagi teisiti, vähem absurdsel moel?
Kahjuks peab nentima, et lahkunu on hakanud oma keskselt kohalt lahkuma ka tema mälestuseks peetavatel peietel. Viimase paari aasta jooksul on mul tulnud viibida mitmel sellisel kurval üritusel, kus mälestatavale ei öeldud ühtki järelehüüet – ei ühtki head (ega halba) sõna –, ainult söödi. Kas sellised peied on lihtsalt mingi relikt – rituaalne söömaohverdus?
Mõistan muidugi, et kõigil on väga kiire, ja mida aeg edasi, seda kiirem… Või nagu väljendus Kihnu Virve: “Mida lähemale surm tuleb, seda rohkem on tegemist.”
Olavi Pesti
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Mu meelest on surmakuulutus ja kaastundeavaldus kaks erinevat asja, autor paneb need aga “ühte patta”.
Surmakuulutuse objekt on surnud.
Surmakuulutus on teade lahkunu lähedastelt avalikkusele, et see ja see inimene suri nüüd ära. Sisaldab lahkunu täpset nime, surmaaega, ärasaatmise kohta ja aega, jms. Olemuselt tehniline info.
Kaastundeavalduse objekt on elus.
See on kuulutuse avaldaja kaastunde väljendus lahkunu lähedastele. Siin tuuakse ära ka suhe lahkunuga, kas siis avaldaja suhe või selle suhe, kellele kaastunnat avaldatakse.
Pole küll väga naerukoht, aga mind paneb muigama termin- leinakuulutus. Lein on inimese sisemine asi, mis sellest kuulutada? Samuti paneb imestama, kui koos elavad ja lähedased pereliikmed üksteisele lehe kaudu kaastunnet avaldavad. Või naabrid, kes matusel niikuinii kohal on. Mingi esinemisvajadus?
Hinged käivad hingedepäeval oma kunagist maist kodu vaatamas. Sellepärast küünlad akendele pannaksegi. Ei tule nad tuppa, vaatavad niisama ülevalt…ja lendavad rahus edasi.
Kust sa seda tead?
… on hea mõte, kui elatakse samas kohas, kus lahkunudki… Minu linnakorterist keegi veel teise ilma ei ole läinud ja pole ka põhjust, miks hingekesed peaksid sellest paigast hoolima. Aga küünal põleb mul siiski, lihtsalt minu enda pärast, et ei unustaks kadunukestele mõtlemast. Üldse arvan, et pole mingit vahet, kus küünlad hingedeajal põlevad – kas kodus kummutil või surnuaial. Sest mälestusi on vaja elavatele, mitte surnutele.
kes kodus aknale, kes surnuaial kalmule. Igaljuhul on on surnuaiad praegu väga ilusad ja kalmud lehtedest riistud ning puhtad. Fantastiline elamus. Hingedepäeval viin kalmule aga surnute mälestuspühal panen aknale. Lähedasi võib erinevatel surnuaedadel puhata ja kõikjale ma ei jõua, seega panen ka aknale, et kõikide peale mõelda!
Lein on isiklik asi
ja ei puutu kellesegi teisesse kuidas ja kuipalju seda kõrvalseisjatele väljendada.
…täiesti nõus. Lisan veel niipalju, et hingedepäeval pannakse küünlad koduaknale, et hingedele koduteed näidata. Mitte surnuaiale. Surnuaiale pannakse sünni- ja surma-aastapäevadel ja jõulude ajal näiteks.
Põhimõtteliselt nõus. Tegelikult on ilma sünni- ja surmaajata ning nimeta kaastundeavaldused ka põhjendatud – kui ikka täpset infot ei tea, siis ei hakka ju kadunukese lähedastelt selle kohta uurima ka (a’la et me tahame kuulutust panna). Nt töökaaslasele kaastunde avaldamine. Palju halvem on näha, et kadunud kalli inimese nimi on valesti kirjutatud.
ma küll pole selle hiinlase toetajaga nõus, panen just surnuaias oma küünlad täna põlema, et hinged kodust minema kobiksid, niigi kitsas korteris
mine arene veidi
Tundub, et mõningate isendite loomisel on kõigekõrgem oma võimeid ülehinnanud.
…oli vist vabariigi algusepoole, viibisin matusel, kus küll kõik kohustuslikud järelehüüded lahkunule ära peeti, aga selle va viinuski tühja pärast unustas osa peielisi, et nad teps mitte pulmas pole ja matustel. Päris tantsuks ei läinud aga palju puudu ka polnud. Selline kultuur või kultuuritus siis.
Minu meelest ei tohi hingi välja kutsuda, vaid paluda neile rahulikku und ja puhkamist. Aga surmakuulutustega on tõesti nii, et mis nad siis on? Kas kaastundeavaldused lähedastele või hoopis surnu mälestamine? Või hoopis kutse matusele ja teadaandmine, et selle inimese elutee on lõppenud? Vastavalt vastusele on kuulutuse sisu tõesti kardinaalselt erinev.