Lugeja kiri: Hingedepäeval räägime leinamise kultuurist (13)

Iga ajalehe üks olulisem külg on see, kuhu on paigutatud mustas raamis kuulutused. Leinakuulutused pakuvad huvi ikka – eriti siis, kui oled jõudnud ikka, kui üha enam tuleb matustel ja üha vähem pulmades käia.

Silma torkab Eesti kahe juhtiva päevalehe täiesti erinev suhtumine. Kui Postimees keeldub avaldamast leinakuulutusi, mille tekstis puudub nende keskse tegelase – lahkunu – nimi, siis Eesti Päevalehel on ükskõik, peaasi et lehepind (üsna kallilt) müüdud.

Nende avaldatud kuulutustes on tihtipeale kesksel kohal tundmatud Maied ja Malled, Karlad ja Kalled, kellele töökaaslased, sugulased ja tuttavad lähedase kaotuse puhul kaastunnet avaldavad. Kas neid ei saaks lohutada kuidagi südamlikumalt, otsesemat kontakti võttes? Iga lahkunu – kes ta ka ei olnud – vastu peaks vähemalt niipalju austust olema, et sellisel kurval puhul ka tema nimi avalikkusele teatavaks saab.

Ilmselt oleks liiga palju tahta, et kuulutuses seisaks (pahatihti väga triviaalsete vormelite kõrval) ka leinatava eludaatumid – kesksel kohal on ju leinaja, ja kadunukese sünniaega ei mäleta mõnikord omaksedki. (Postimehest leiab neid daatumeid siiski üsna tihti.)

Lahkunute nimekujude puhul on kuulutuste toimetajad valinud ilmselt ainuõige tee: avaldada see sellisena, nagu kuulutaja esitab, sest põhjalikke onomastilisi uuringuid ei saa leinajailt nõuda.

Musta huumorina mõjuvad aga üsna tihti esinevad formuleeringud à la “lahkus ootamatult” või “traagiline kaotus” – ilmselt väga harva on kellegi surm oodatud ja alati on see traagiline. Kui tahetakse teada anda surmast õnnetusjuhtumi läbi või enesetapu teel, saaks seda teha ehk kuidagi teisiti, vähem absurdsel moel?

Kahjuks peab nentima, et lahkunu on hakanud oma keskselt kohalt lahkuma ka tema mälestuseks peetavatel peietel. Viimase paari aasta jooksul on mul tulnud viibida mitmel sellisel kurval üritusel, kus mälestatavale ei öeldud ühtki järelehüüet – ei ühtki head (ega halba) sõna –, ainult söödi. Kas sellised peied on lihtsalt mingi relikt – rituaalne söömaohverdus?

Mõistan muidugi, et kõigil on väga kiire, ja mida aeg edasi, seda kiirem… Või nagu väljendus Kihnu Virve: “Mida lähemale surm tuleb, seda rohkem on tegemist.”

Olavi Pesti

Print Friendly, PDF & Email