Gerri Grünberg: 20 aastat maareformi – asjatundmatuse vili (9)

Gerri Grünberg: 20 aastat maareformi – asjatundmatuse vili

 

Eile möödus 20 aastat maareformi seaduse kehtima hakkamisest ehk maareformi algusest, aga loodetavasti ei hakka president vabariigi aastapäeva eel jaotama aurahasid staažikatele maareformi läbiviijatele.

Me oleksime ordenid ära teeninud juhul, kui oleksime suutnud maareformi lõpetada viie aastaga. Kümme aastat olnuks talutav, aga mitte enam kiiduväärne, 20 aastat maareformi on häbiväärne. Mida me valesti tegime?

Omanikud kaigastega piiri vaatama?

Esiteks seda, et lasksime maakorralduslikud põhitõed mattuda juriidiliste konstruktsioonide alla. Oli see tahtlik või lihtsalt juhtus nii, on ebaselge, aga lihtsad asjad tegime keeruliseks.

Iseloomulik oli ühe maa-ameti juristist tippametniku “nali” Kuressaares toimunud teabepäeval. Põhjendades plaani-kaardimaterjali aluseks võtmist katastriüksuste moodustamisel ehk sisuliselt suunda maareformi läbiviimisele looduses piire tähistamata, ütles ta umbes nii: las mehed lähevad pärast kaigastega metsa oma piiri vaatama, eks siis, kui ainult üks tagasi tuleb, hakkame uurima. See oli maareformile lähenemine “juristi” seisukohast. Mida rohkem probleeme, seda rohkem tööd ja leiba. Aga niimoodi naljatlejad kirjutasid seadused.

Maakorraldaja, rahvapäraselt maamõõtja – kui ta ei ole lihtsalt käsutäitja – ülesanne on hoopis teine: piir peab olema niisugune, et piirinaabritel pärast piiri kokkuleppimist ja loodusesse märkimist küsimusi ei tekiks. Piir on oma olemuselt kokkulepe ja piirimärgid sellise kokkuleppe materiaalne tähistus. Mõistlikud kokkulepped sünnivad aga siis, kui õigusaktid on üheselt ja lihtsalt mõistetavad ning asjaosalised omavad igakülgset informatsiooni toimuvast.

Erineva suhtumisega maamõõtjad

Info vähesuse põhjuseks oli eelkõige teine suur ja põhimõtteline puudus: maareformi ei toimetatud maakorralduspiirkondade kaupa. See praktika võttis tulevastelt maaomanikelt võimaluse naabritega näost näkku kohtuda, võimaluse kaasa rääkida ja oma vaidlused ära vaielda juba enne piiride tähistamist.

Tihtipeale toimetas samas paigas ühel ajal mitu erineva suhtumise ja teadmistega maamõõtjat, aga see ei suurendanud inimesteni jõudva tõese info hulka. Nähti küll mingit sehkendamist, aga lõpptulemuseks oli mõnikord täiesti arusaamatu piir.

Olen kokku puutunud olukorraga, kus ühel pool mändi on vana, lihtsalt leitav ristikivi ja teisel pool, vaevalt kahe meetri kaugusel, kiirustava ja pealiskaudse maamõõtja poolt rohu sisse torgatud metalltoru.

Aga siit edasi jamad ju alles algasid. See maamõõtja, kes täiesti põhjendatult arvas, et vana ristikivi on õiges kohas ega pannud kolleegi pandud toru tähelegi (pole võimatu, et seda polnudki sel hetkel veel olemas), tegi hulga välitööd, vormistas katastriüksuse moodustamise materjalid, plaani, piiriprotokolli ja muud vajalikud dokumendid, viis oma töö katastris registreerimise mitmekuisesse järjekorda ja… sai sealt teate, et piirimärgiks peab olema raudtoru teisel pool mändi, sest kolleeg oli kiirem.

Kuidas teha selgeks maa tagasi saajale, et tema maa ei ulatu enam ristikivini seepärast, et naabri maa on katastris varem registreeritud? See on üks näide elust, aga maakorralduspiirkondade moodustamata jätmise tulemusena tekkinud süsteemitus vähendas drastiliselt maamõõtjate töö viljakust ja suurendas kulusid.

Vaatamata tehnoloogia arengule on jäänud paika rusikareegel, et kogu maamõõtja tööst poole moodustab välitöö ja poole paberi- ehk kameraaltöö ning üsna lihtsalt on matemaatiliselt võimalik tõestada, et ainuüksi maakorralduspiirkondade kaupa maareformi läbiviimisel olnuks tööviljakus 4–5 korda suurem. Lisaks kaotas rahvas pikapeale osalemistahte, lõi käega ja … maksis kõik kinni.

Kolmandaks oluliseks möödalaskmiseks pean seda, et katastris hakati maareformi algusest alates registreerima ja maamõõtjatelt nõudma informatsiooni, mis vananeb kiiresti ega oma tähtsust omaniku ja maatüki kokkuviimisel.

Eelkõige pean siin silmas kõlvikulise koosseisu määramist. Kõlvik on mingi iseloomuliku omadusega maapinna osa, me kõik kujutame ette, mis on mets, põld, võsa või õu. Seejuures on need omadused ajas muutuvad: metsast võib saada võsa, võsast põld ja vastupidi.

Nüüd on riigi maakataster täis informatsiooni, mis pole kaugelt enam ajakohane, aga maamõõtjad pidid selle esitamiseks ja maakatastri töötajad selle kontrollimiseks kulutama hulga aega. Kiiresti muutuva informatsiooniga tegelemine olnuks maareformile järgnevate etappide ülesanne.

Saaremaal on vähe spetsialiste

Neljandaks lisandus vähemalt Saaremaa oludes maakorraldusliku taustaga töötajate vähesus ja sellest tulenev võimetus maakorralduslike põhitõdede eest seista. Ilmekaks näiteks on torude tagumine mere äärde, niinimetatud endisele rannajoonele. Põhjenduseks, et kui mina seda ei tee, tuleb teine ja paneb raha oma tasku.

Aga maa-ameti poolt asjaõigusseaduse rikkumisega seonduv rannajoone teema on eraldi jutt ega ole kõige olulisemate maareformi venimise põhjuste hulgas, ainult et osa mereäärsetest maaomanikest on lasknud end mere äärest eemale tõrjuda ise sellest aru saamata või on pidanud ostma olematu maatüki raske raha eest.

Viies häda oli ja on maa riigi omandisse jätmise kohmakas süsteem. Iga riigi omandisse jäetava maatüki kohta tehtav otsus peab kehtiva korra järgi kandma ministri, üldjuhul keskkonnaministri allkirja.

Olen alati arvanud, et ministri ülesanne on kujundada süsteem, usaldada madalama taseme asjatundjaid ja kontrollida süsteemi toimimist, aga vähemalt keskkonnaministeerium on käitunud teisiti – piltlikult öeldes kuhjab minister kõik oma lauale. Muidugi ta ei jõua.

Põhjuseid on kindlasti veelgi, aga kokkuvõtteks arvan, et tegime maareformi halvimal võimalikul viisil: andsime maareformi juhtimise maakorralduslikus mõttes asjatundmatule seltskonnale, tegime tööd süsteemitult ja ebaefektiivselt ning eemaldasime rahva maareformi läbiviimise protsessist.

Olen ise selle sees olnud algusest peale ja algusest peale võidelnud maakorralduslike põhitõdede rakendamise eest, selle eest, et maareformi tehtaks ratsionaalselt ehk mõistusepäraselt. Kahjuks ei ole minu jõud olnud piisav, mistõttu pean tõdema, et olen ka ise selle eest vastutav, et tegime maareformi äärmiselt ebaõnnestunult.

Nüüd pole enam muud teha, kui minna õigusaktides suuremaid muudatusi tegemata lõpuni. Neid on maareformi seadusesse niigi tehtud üle poolesaja ning iga suurem muudatus on tavaliselt kaasa toonud maareformi pidurdumise.

Loodetavasti ei tule viie aasta pärast tõdeda, et meil on veel 5% maast katastrisse kandmata. Mina ise seda lootust ei usugi, aeg lendab kiiresti.

Gerri Grünberg
maakorraldusinsener

Print Friendly, PDF & Email