Juhtkiri: Omanikuks olemise kergus ja raskus (1)

Alles see oli, kui eestlased hõiskasid: “Saame tagasi esiisade maad!” Need kuldrahade eest mõisa käest ostetud, higi ja verega välja teenitud. Eks see teadmine panigi paljusid oma vaarisade maid tagasi tahtma. Ka linnamehi, kes pärastsõjajärgsetel aastatel maalt läinud. Või juba 1944. aastal repressioonide hirmus üle mere pagenud.

Maareform andis aga võimaluse maad omandisse saada nii neile, kes seda vahepealseil kolhoosiaastail harinud, neile, kes vaid suvepuhkuse ajal korraks maale põiganud, kui ka neile, kes võõrsil endale uue kodu rajanud. Sest Eesti Vabariik taastati õigusliku järjepidevuse alusel.

Paljud ei tea praegugi, kus nende maaomand täpselt asub. Paljud on selle rendile andnud. Osa ka maha müünud. See on ka õige. Kui sul endal pole maad vaja, siis anna sellele, kes mõistab sellega midagi peale hakata. Maal on veel põllumehehingega mehi ja naisi.

Osa maad on lastud kadakaisse ja võssa kasvada. Isegi mere ääres. Neid maid on ostetud lootuses ehitada sinna kunagi onn või õigel ajal edasi müüa. Ent selle õige aja ootuses metsistub loodus sel maal veelgi. Ja kui “õige aeg” käes, kas siis ostjatki enam on?

Print Friendly, PDF & Email