Toivo Vaik: Kas Eestis on alternatiivi parempoolsusele? (6)

Andrus Ansip ja tema juhitud valitsused on piisavalt kaua võimul olnud, et küsida, kas see ei takista juba riigi arengut. Ehk vajaks riigijuhtimine värsket verd? Ansip on Eesti Vabariigi ajaloos esimene poliitik, kes jõuab iga päevaga lähemale võimalusele olla peaminister kümme aastat järjest.

Suur osa valijatest on arvamusel, et majanduskriisi aegadel tuli ansipilikult karm valitsemisviis riigile kasuks. Seda mõtet toetavad viimased avaliku arvamuse küsitlused, mis näitavad Reformierakonna jätkuvat populaarsust. Ent kas selline olukord saab veel kaua kesta?

Milline oleks alternatiiv?

Ilmselgelt tuleks valitsuse juhterakonnana, võttes arvesse seniseid valimistulemusi, kõne alla Keskerakond. Europarlamendis tegutsevad meie reformierakondlased ja keskerakondlased liberaalide fraktsioonis. Iseküsimus on muidugi, kas meil peavad alati just liberaalid valitsusohje oma käes hoidma?

End konservatiivse erakonnana esitlev IRL ei suuda kuidagi oma toetust nii palju kasvatada, et saada valijatelt mandaat valitsuse moodustamiseks, kuigi on oma senise populaarsuse säilitanud ja seda tasapisi ka kasvatanud.

Praegu vaevleb IRL aga sisevastuoludes ja liidrikriisis. Erakonna maskotiks saanud Mart Laari taandumine esimehe positsioonilt esialgu neile valijaid juurde ei too. Kui erakonnale ei leita uut karismaatilist juhti, võib praegune reiting hoopis langeda.

Minu arvates toimub poliitikamaastikul praegu selge „positsioonisõda“. Selle märgiks on sotsiaaldemokraatide populaar-suse hoogne tõus, nad on avaliku arvamuse küsitluse järgi möödunud nii IRL-st kui ka Keskerakonnast.

Viimane arvamusuuring näitab, et Keskerakonda lahutab nelja suurema partei hulgas viimasele positsioonile langemisest vaid napp neli protsenti. Selle põhjuseks on ilmselgelt eestlastest valijate eemaletõmbumine. Otsides endale Keskerakonna asemele uut esindajat, on nad oma pilgud pööranud sotsiaaldemokraatide poole. Ka need, kellele liigne parempoolsus on hakanud vastumeelseks muutuma.

Seega on valija leidmas rohtu meil lokkava parempoolsuse vastu ja seda just sotsiaaldemokraatide näol. Ennast keskklassi ja väikese sissetulekuga elanikkonna huvide kaitsjana esitlenud Keskerakond käib aga jätkuvalt maha. Süüdi on selles erakonna looja ja esimees Edgar Savisaar ise.

Keskide kontorist tuleb positiivseid sõnumeid harva või õigemini pole sealt viimasel ajal sõnumeid tulnudki. Erakonnasiseselt on kord majja löödud. Kõige suuremad käratsejad on oma “triibulised” kätte saanud ja erakonnast väljaviskamise hirmus vaikima sunnitud. Riigikogu valimisteni on jäänud täpselt paras aeg, et säärase tendentsi jätkudes langeda erakondade populaarsuse tabelis neljandale positsioonile. Sealt ilma valitsuses osalemata uuesti tõusta on raske, kui mitte võimatu.

Niisiis pakub parempoolsusele alternatiivi sotsiaaldemokraatlik erakond. Kellega nad aga valitsuse moodustaksid, kui valimised võidaksid?
Sotsiaaldemokraadid on varem riiki tüürinud koos Reformierakonna ja IRL-ga. Kuid need koalitsioonid on olnud täis erimeelsusi. Viimane lahkulöömine oli seoses eelarvekärbetega, kui sotsid loobusid rahandusministri portfellist.

Veel on sotsiaaldemokraatidel ette näidata koalitsioonikogemus Keskerakonnaga Tallinnas, ent see liit jäi lühikeseks ja oli problemaatiline. Kas sotsid läheksid valimisvõidu korral keskiga riigi tasandil koalitsiooni? Paljud põhimõtted ja valimislubadused kattuvad, seega need erakonnad omavahel sobiksid. See oleks ka täielik alternatiiv parempoolsusele. Ent takistuseks võib taas saada Edgar Savisaar, kes sel ajal veel kindlasti Keskerakonnas juhtniite tõmbab. Kõne alla tuleb ka võimalus, et sotsid võidakse valimisvõidule vaatamata lükata hoopis opositsioonipinki, nagu Keskerakond seda omal nahal kogenud on.

Stsenaariumid Toompeal

Sotsid koos reformikatega on nagu tule ja vee liit, ehkki kompromisside saavutamise korral ei ole see võimatu. Reformierakond on valitsuses olnud loomisest saadik ja omandanud hea kogemuse talle kasulike kompromisside saavutamiseks. Selles liidus oleks aga vajalik ka kolmas osapool, kes aitaks koalitsiooni tasakaalus hoida.

Kui see oleks IRL, siis kuidas jaotatakse portfellid? Kas jälle selliselt nagu eelmises kolmikliidus – sotsidele rahandusministri ja reformile sotsiaalministri koht? Paljude meelest oli selline kohtade jaotus kummaline, ometi suudeti selliselt kokku leppida.

Selles suhtes, et järgmistel riigikogu valimistel võiks ilma teha mõni uus või ka unustatud vana erakond, olen ma skeptik. Kui, siis võib-olla saab mõni neist valimiskünnise ületamise korral väikevennaks, kelle abil enamusvalitsust kokku saada.

Samas olen kindel, et pikka aega riigijuhtimises osalenud Reformierakonda on esipositsioonilt tõugata üsna raske. Elutarkust on neile toonud suurim valitsuses olemise kogemus, millist ühelgi teisel erakonnal vastu panna pole.

Toivo Vaik
poliitikahuviline

Print Friendly, PDF & Email