Seitsmekümne neljas kiri: võõramaalase pilk

Rubriigis “Kirjad koju” kirjutab Tallinnas elav ajakirjanik Liis Auväärt kodusaarlastele elust enesest.

Hea inimene,
millisena Sina näed Eestit? On see lahke või külma rahvaga maa? On eestlased pigem tolerantsed, uuele avatud või suhtuvad võõrasse umbusuga – olgu siis tegu kommete, usu või inimestega?

Sel teemal sain hiljuti õppetunni ühelt tundmatult tüdrukult. Kõndisin temast tänaval mööda, kõrvaklapid peas, kui nägin, et ta viipab mulle. Vaatasin teda nüüd teadlikult – rätt hoolikalt pähe seotud, tõmmu nahk ja võõrad näojooned… Pinge ta näos andis selgelt märku, et ta tahab midagi küsida.

Libistasin kõrvaklapid kaelale ja jäin veidi kahtlevalt seisma. Mis see tal käes on – mingi raamat? Oh, küllap ta tahab usust rääkida. Ohkasin sisimas. Täna on mul kiire, ma tõesti ei jõua. Alles ma peatusin pargis selle poisi palve peale, kes õhturõskuses külmetades tahtis möödujatele rääkida erinevatest maailmadest, õndsusest ja selle saavutamisest. Ning alles see oli, kui mu uksekella lasid need prouad, kelle uskumused olid ajakirjaformaati trükitud.

Ent olin juba seisatanud ja nüüd polnud teha muud, kui oodata selle võõra tüdruku küsimust. Ja küsimus tuligi: “Vabandust, kas sa räägid inglise keelt? Ma olen eksinud…” Raamatuke, mida ta käes hoidis, osutus Tallinna teejuhiks. Mul oli oma eelarvamuse pärast piinlik.

See neiu otsis üht koolimaja, et loengusse jõuda. Ent linn oli talle veel võõras. Kõige lihtsam olnuks tal õigesse kohta jõuda bussiga, aga peatusest oli ta juba mööda tulnud. Ütlesin talle seda ja viipasin, et ta minuga kaasa tuleks.

“Ma seisin seal juba hulk aega, aga keegi ei peatunud,” ütles võõras tüdruk kõndimise pealt. “Püüdsin inimestega rääkida, aga nad läksid lihtsalt edasi.” Teadsin, et peaksin midagi ütlema, aga mida? Kas seda, mida ma päriselt arvan? Ja ma ütlesin selle kõhkluse esimese poole: “Sa rääkisid inglise keeles. Vanemad põlvkonnad Eestis oskavad hästi vene keelt, aga mitte inglise keelt. See tuleneb meie ajaloost.”

“Jah, ma tean teie ajaloo kohta,” noogutas tüdruk ja lisas: “Mul on hea meel, et sa tulid. Palvetasin, et mulle saadetaks abi. Jumal saatis mulle sinu.”
Kui sa teaks, mida ma sinuga seoses kõigepealt mõtlesin. Tundsin end nirult, kui talle tänuks naeratasin. Ja ütlesin siiski välja oma kõhkluse teise poole: “Sa kannad rätti. Küllap osa inimesi ei peatunud ka selle pärast.”

Tüdruk noogutas, nagu olnuks mu lause midagi igapäevast: “Jah, ma nägin, et nad vaatasid mu rätikut.” “Inimesed kardavad seda, millest nad vähe teavad,” püüdsin lohutav olla. Lohutada – kas teda või ennast? “Ma saan aru küll,” sõnas neiu julgustavalt. “Ajakirjanduses on palju igasuguseid lugusid…”

Põhjamaalased on üldiselt ka kinnisemat tüüpi, võinuks ma talle kolmandaks põhjuseks öelda. Küllap oleks minagi võinud Eestis eksinuna hätta jääda, sest abi ei tulda meil just joostes pakkuma. Aga mis siin enam. Fakt on see, et millegipärast oli too tore tüdruk hätta jäetud.

Jõudsime bussipeatusse – ta kallistas mind ja tänas veel kord, siiralt õnnelikuna. Mul oli kahju, et olin hetkeks kõhelnud. Ja piinlik, et Eesti külaline pidi palvetama, et keegi peatuks ja teda aitaks. Tahaks ju mõelda, et Eesti on külalislahke ja sõbralik riik.
Mida Sina arvad?

Kirjutamiseni!

Print Friendly, PDF & Email