Juhtkiri: Uskumatu lugu (1)

Tänases Saarte Hääles ilmuv lugu sellest, kuidas Mustjala vallavalitsus pommitab keskkonnaametnikke kirjadega, pole uudis. Tegelikult on see juba vana lugu, mille lõpp peaks saabuma täna. Kui keskkonnaamet ikka annab lõpuks oma seisukoha.

Sellel, et mõni ametkond tööga hakkama ei saa, võib olla mitu selgitust. Kas tegu on rumaluse, laiskuse, lihtsalt kiusuajamise või töö korraldamatusega? Antud juhul kipub asi kalduma just viimase põhjuse poole. Kuidas muidu selgitada seda, et keskkonnaamet kuude kaupa lihtsalt ei vasta (!) talle saadetud kirjadele. Lihtsalt ignoreerib seda, et üks omavalitsus tahaks korralikult tööd teha. Kui üks ametkond ei suuda oma ametnikke puhkuse ajal asendada, et töö kulgeks häireteta, on asjad sitasti korraldatud. Ning muidugi ei saa ministeerium seda ju tunnistada, vaid lajatab vallale, et tegu on viivitamisega. Ja see on ka kõik. Midagi ei muutu.

Keskkonnaametil pole see esimene kord segadust tekitada. Meenutagem kas või seda, kuidas tema eelkäijal keskkonnateenistusel õnnestus moodustada mitmeid kaitsealasid ilma maaomanike teadmata. Kutsed arutelule läksid lihtsalt kaotsi. Väidetavalt Eesti Posti süül.

Palju on räägitud sellest, et Eesti riigiaparaadi valgekraede armee ületab igasuguse mõistliku piiri. Riigiisad võiksid vähemalt, kui nad ei taha ametnike arvu vähendada, nood ametnikud korralikult tööle panna.

Print Friendly, PDF & Email