Mikk Mutso: Muistsed kiviaiad jutustavad (1)

Mikk Mutso: Muistsed kiviaiad jutustavad

 

2010. aasta suvel viis riigimetsa majandamise keskus (RMK) läbi pärandkultuuri inventuuri Muhus, Hiiu- ja Saaremaal. Olin inventeerija Salme vallas.

Pärandkultuur on ühest küljest vaimne pärimus – laulud, tantsud, muusika, muinasjutud, uskumused, tavad jne. Teisest küljest materiaalne osa – inimtegevuse jäljed maastikus. Huvitaval kombel on vaimne pärand seotud materiaalsega. Justkui arvutiprogramm, mis vajab töötamiseks sobivat riistvara. Objekt maastikus käivitab inimeste meenutused ja mälestustes elustub kunagise kogemuse kaja või vanematelt inimestelt kuuldu.

Näiteks mõni külast lautrikohta viiv vana tee jutustab meile küla seotusest merega. Ja lautrikohtade arvukus räägib selle kasutajate hulgast. Leidub veel neid, kes mäletavad, kui palju võrgumaju vabeaias oli ja milliste külade meestele need kuulusid. Mis kala ja millal oli ühes rannas ja millal mindi teisale. See omakorda annab aimu tihedast randadevahelisest püügiliiklusest, lautrikohtade ja sadamate võrgustikust ning hädavajadusest soemajade ja võrgukuuride järele kodust kaugemates randades.

Oma osa on ka vähestel jõgedel ja kuulsal salmel Saaremaa ja Sõrve vahel. Maa kerkides jäi salm ahtamaks ning muistse kaubaliikluse asemele tuli kalapaatide sõudmine ühest saare rannast teise.

Tuulikud ja sepikojad

Tuulikuid on randades olnud lausa igal sammul. Praeguse Salme valla maadel küündis viimasel kolmesajal aastal ehitatud tuulikute arv üle 70.
Aga et nii paljude majapidamiste juures olid sepikojad, oli minule omamoodi üllatus. Olen küll lugenud rauasaatme mägedest ja arheoloogiadoktor Jüri Peetsi arvutustest oletatava rauatootmise kohta Saaremaal muinasajal, ja need arvud on muljetavaldavad.

Kuid nähes sepikodasid kõrvuti olevates taludes, küla küla kaupa, tekkis vägisi võrdlus Mandri-Eestiga, kus oli valdavalt üks sepp kogu küla kohta. Kas saarel oli seos ka muistse rauatootmise ja sepikodade tiheduse vahel, jäägu uurijate selgitada.

Omaette huvitav leid oli avastada, et mõisakaartidel on hoolsalt tipitud punktiiriga tähistatud ka kogu Saaremaad kattev looklevate kiviaedade võrgustik või süsteem! See on võib-olla kogu selle inventuuri muljetavaldavaim arusaamine minu jaoks.

Oleme ju siin nendega nii harjunud, et ei oska neid millekski pidada. Maastikul liikudes vilksatab ikka siin ja seal jupike aeda ja ega nende ulatusest maapinnal ülevaadet saa.

Vigur-kiviaiad

Nähes seda omamoodi loogilist süsteemi kaardil, tekkis suur aukartus möödunud põlvede ees, kes on need kuupmeetrid ja tonnid kokku vedanud ning riita ladunud. Kuidas neid küll hobuse, härja või inimese muskliga paika liigutati?

Mõisakaarte tänase maa-ameti kaardiserveriga võrreldes peab ütlema, et hoolimata suurtest moonutustest oli tollane mõõtmine tehtud üsna talutava täpsusega. Kui siin-seal tänapäevaste objektidega kattuvaid punkte otsida ja leida, õnnestub kohati päris hästi ajalooline kaart tänase olukorraga kohakuti painutada. Siis hakkavad kohe silma ka maastikul muutunud ja muutumata alad.

Muljetavaldav on näha, kui valdav on see kiviaedade süsteem ja kui vähe on see kaardistatud aja jooksul muutunud! Muudetud maastik oma teist laadi olekuga paistab aga seda selgemalt silma. Minu kodukülas näiteks on üks talukoht, mille looklevate kiviaedadega hoolsasti ümbritsetud maalapid – põld, niit, heinamaa ja karjamaa – on 19. sajandil ühtäkki kadunud ja asendunud sirgete kiviaiaridadega, mille vahel on heinamaad. Teisal on looklevate kiviaedadega ääristatud, mitme talukohaga külatänav põiki pooleks lõigatud ja selle asemele on 1945. aasta kaardil ilmunud suur kandiline põllumassiiv.

Ometi näib, et ei mõisa- ega kolhoosiaegne maaparandus, isegi mitte sõjategevus pole sellest vigur-kiviaedade võrgustikust jagu saanud. Tänasel topograafilisel kaardil pole küll kõiki looduses tegelikult leiduvaid aedu peale märgitud, kuid vaadates isegi seda, mis on märgitud, tekib küsimusi üha juurde. Kui pika aja jooksul on need sarnase loogikaga piirded rajatud ja millal sellega algust tehti?

Vigur-kiviaia süsteemid peaaegu puuduvad Hiiumaal ja Kihnus, pisut leidub neid Vormsil, Abrukal ja Äksil. Kohati meenutab see Saaremaa, Muhu, Ruhnu, Väike- ja Suur-Pakri, Prangli ja Rammu maastikku liigendav ning Harju- ja Läänemaalgi end siin-seal ilmutav süsteem vabalt väänduvat arhailist tikandit, mis olnud kasutusel riietel. Või siis rakuehitust. Üks sellise struktuuri rakk on näiteks mõni niit, mille ümber looklev suletud aed võib olla kilomeetrite pikkune ja ala aia sees mitme hektari, koguni kümnete hektarite suurune. Põllu ümber lühem aed ja pind väiksem. Need on siis need rakud, mille vahealadel paiknevad karjamaad ja koplid, külatänavad ja ühendusteed.

Võlub arhitekti

Selline maastik võlub detailplaneeringute tegemise kogemusega arhitekti oma igas suunas hõlpsalt läbitava maastikuruumiga. Olgugi et aiad on kõverad ja looklevad ning samuti teed ja rajad nende vahel, ei ole sellisel ruumil nurki! Paistab, et selle maastiku kujundajaid on suunanud soov vältida ümber nurga ringi käimist või sõitmist.

Omapärane on kiviaedade juures veel see, et nad ei kipu klappima ühegi aja krundijaotusega. Eks krundipiire on püütud tõmmata sirgelt ja piiri järgi laotud sirged kiviaiad hakkavad ka kaartidel kohe silma. Need on aga vähemuses. Ka nende tekkimine on kaartide võrdlemisel kohati jälgitav – vanemal kaardil veel ei olnud ja uuemal on.

Enamik aedu ei suhestu aga piiridega mitte kuidagi. Neil on selgelt mingi teistsugune, oma loogika, mis näib lähtuvat millestki muust. Võib-olla hoopis maapinna omadustest? Kas see näitab nende aedade päritolu sirgete piiride tõmbamise eelsest ajast?

Pärandi tulevik

Ehk on selle pärandi tundmisest abi miljööalade paremal planeerimisel, et uus rajatav keskkond ei hävitaks seda omapärast ja kaunist maastikku, vaid säilitaks tulevikuks ja arendaks vähemalt samas kvaliteedis.

On ju tegemist olulise osaga kohalikust omapärast, mis meid siin maanurgas kinni hoiab või siia tagasi toob. Ning mille nägemiseks ja kogemiseks kaugematestki maailmanurkadest kohale tullakse.

Milleks selline inventuur üldse ette võeti? Leidub ju asju, märke ja objekte looduses, mis lihtsalt ja arusaadavalt inimeste kätetöö on, kuid mille otstarve meile arusaamatuks jääb. Meile arusaamatu võib aga mujal, mandril olla ilmselge ja samas meile tüütult tavaline olla kusagil huvitav haruldus! Sellest saab aga aru alles siis, kui kokku on kogutud võimalikult palju andmeid ja on võimalik nende pealt üldistusi teha.

Kuigi inventeerijate töö on lõppenud ja kuue aastaga kaar-distati 35 000 objekti üle Eesti, siis RMK kodulehel http://www.rmk.ee/teemad/parandkultuur on pärandkultuuri osa kõigile avatud ja iga soovija saab sinna oma teateid üles panna.

Peagi ilmuvad trükist ka RMK toimetatud raamatud, kus saarte inventuurist ülevaade antakse ning mõned inventeeritud objektid ka lähemat tutvustamist leiavad.

Mikk Mutso
arhitekt

Print Friendly, PDF & Email