Kaarel Niine: sadamad teevad väga palju diplomaatilist tööd (5)

Kaarel Niine: sadamad teevad väga palju diplomaatilist tööd

TERE TULEMAST SAAREMAALE!: Tihti on Roomassaare sadama kapten Kaarel Niine lootsi järel esimene, kes ütleb kai äärde silduva laeva perele tere tulemast ja laeva lahkudes viipab neile hüvastijätuks.
Foto: Egon Ligi

Uskumatu, aga tõsi, Roomassaare sadama kapten Kaarel Niine astus üleeile 71. eluaastasse. Energiast pakatava mehe turjalt ei paista 70 aastat kuidagi välja. Juba poisikeseeas merega sina peale saanud ja aastaid maailmameredel kala püüdnud sadamakapten tuiskab kontorihoonest jahisadamasse, sealt suure kai peale kraanade manu. Alati on tal kuhugi kiire.

“Sadam on parasjagu nii suur, et siin pagunites ringi käia ei ole võimalik. Siin peab kõiki töid tegema – treima, keevitama, olema pukseri kipper ja mehaanik. Mulle see kõik meeldib. Nädalavahetustelgi olen tihti sadamas,” annab juubilar igapäevategemistest lühiülevaate.

27 aastat on Kaarel Niine nii kaptenina kui ka kapteni abina merd sõitnud. 36 aastat tagasi kutsuti Saare Kaluri traallaeva kapten Niine kontoritööle.
Kalatööstusliku merekooli lõpetamise järel taheti laevajuhidiplomi saanud Toila-Oru noormees Vladivostokki tööle suunata. “Tajusin, et kui sinna lähen, siis saab minust venelane. Koolivend Ülo Roos, kes lõpetas tehnoloogina, töötas juba Saaremaal. Tema kutsus mind siia,” vaatab idavirulasest saarlaseks saanud mees ajas tagasi.

Kaugsõitu ei saanud

Kaugsõidust võis Kaarel vaid unistada, kuna noore meremehe nimi oli kantud musta nimekirja. “Sõjaajal oli minu isal sakslaste rautamata hobustest nii kahju, et külasepana tegi ta neile uued rauad ja lõi need hobustele ka alla. Seda loeti hiljem suureks patuks ja mindki peeti nõukogude korrale vaenulikuks,” põhjendab meremees kaugsõidukeeldu.

Hakkaja mees ei jätnud aga jonni. Saare Kaluris õnnestus tal kaugsõidudiplom n-ö täis sõita. Kalapüügimajandi juhtkond võttis vastutuse enda peale. “1965 lubati mind Atlandile, aga juba 1963. aastal sain siin lähipüügis kalalaevakapteniks. Merele mineku pisik hakkas aga külge isalt. Peterburis metallitööd õppinud mehena oli ta ühel jäälõhkujal mehaaniku abina merd sõitnud. Tema meremehejutud olid nii köitvad, et nakatasid mindki,” meenutab Kaarel.

Esimene Atlandi reis püsib nüüdsel kogenud merekarul raudselt meeles. “Meie laev vajas seal tehnilist abi. Alus suunati ühte Norra sadamasse. Mind tõsteti selleks ajaks nii kui suure koera poega traaleri pealt baaslaeva pardale. Olin niivõrd kahtlane isik, et sadamasse ei lubatud. Ootasin seal seni, kuni laev taas püügile läks,” naerab Kaarel tollaste veidruste üle.

Kaheksakümnendate aastate alguses suunas Saare Kaluri juhtkond juba kogenud meremehe, majandis kaadri ja laevastiku alal aseesimehena töötanud Kaarel Niine Aafrikasse, täpsemalt Angolasse, sealsetele elanikele traalpüüki õpetama. Angolas oli Kaarel Niine 13 kuud ja 10 päeva.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Print Friendly, PDF & Email