Maailmas kirjutatakse lausa raamatuid kuritegudest, kus pätt on vahele jäänud puhtalt oma lollusest. Taoliste koomiliste lugude sekka à la oma dokumentide või visiitkaardi kuriteopaigale unustamine võiks kandideerida ka Mustjala metallivargus. Renditud ja telefoninumbritega ehitud järelkäruga vargile sõitmine on tõepoolest omamoodi lolluse tipp. Hea muidugi, et peremees varahimustajatele peale sattus.
Kuid sellest loost koorub välja ka üks probleem. Nimelt see, et miks inimesed ei taha vargustest ja muudest pättustest politseile teatada. Selliseid juhtumeid on olnud üsna mitmeid. Kas tõesti on aukartus sinikuubede ees nii suur, et ei taheta neid pisiasjadega tülitada? Või on asi hoopis selles, et inimesed ei usalda politseid? Eks ta pahatihti nii ka ole, et nii mõnigi kuritegu jääb lahendamata, kuigi kõik nagu teaksid, kes pätiteoga hakkama sai.
Siinkohal tuleks vahest tõesti innustada inimesi politseile teada andma ka väikestest pahategudest. Samas peaks politsei ise mõtlema selle üle, kuidas mõjuda piisavalt usaldusväärsena, et inimene esimese asjana kohe telefoni järele haaraks ja neile kuriteost teada annaks. Vastasel juhul juhtub nii nagu päästekomandodega, et kui pole tulekahjusid, pole ka pritsumehi vaja. Puuduvad kuriteod, pole ka politseinikel tööd.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
mis neid inimesi sunnib või innustab vargile, äkki õpetajate aü.rahade ärandamise lugu või kultuuritöötajate miljonite vargus Viioli poolt,või Weroli eksjuhi Aaviku miljonite kantimine, kus keegi pole eriti midagi tagasi maksnud ja ega maksagi.