Priit Pruul: Miks saarlased koju ei tule? (37)

Kuigi “Talendid koju” kampaania on viimase aasta jooksul juba niivõrd läbinämmutatud, pole see ometi saavutanud päris sellist tulemust, mida võiks õnnestumiseks nimetada.

Kampaaniakorras ühest kohast teise liikuvad inimesed liiguvad ilmselt mõne järgmise kampaania raames jälle kuskile mujale ning need, kes kodumaale tõesti tagasi tahavad pöörduda, olles ajendatud millestki muust kui vaid presidendi kutsest ja klantspaberile trükitud kampaaniareklaamidest, teevad seda niikuinii.

Nii jääbki kogu sellest kampaaniast mulje kui probleemist, mis on ise tekitatud ning mida seejärel võidukalt lahendama asutakse, mis ei tähenda loomulikult seda, et noorte eestlaste väljarännet ei toimuks. Kuid pelgalt niisuguste poolikute lahendustega globaliseeruva maailma paratamatuste vastu astuda mõjub pärast esialgset võidujoovastust pigem tobenaljakana.

Kus on Saare maakonna kampaania?

Loomulikult peab riik mõtlema tunduvalt suuremalt kui omavalitsused, kuid erinevalt omavalitsustest, kelle pädevuses pole riiklikult oluliste otsuste vastuvõtmine, on riigi ülesanne ka kohalikul tasandil olemas olla ning kui midagi muud teha ei suudeta, siis vähemasti näha, kuidas regionaalsete osakeste toimetulek mõjutab riiki kui tervikut.

Talentide naasmise kontekstis on siinkohal oluline see, et elu ka riigi äärealadel välja ei sureks. Eks ütle vana laulusalmgi, et kuni su küla veel elab, elad sina ka. Tallinnast vaadates tundub paljude teiste hulgas ka Kuressaare linn paraku just sellise külana.

Ehkki see võib kõlada pisut utreeritult, sünnib saarlane siia ilma paratamatusega oma kodu maha jätta ja lahkuda ning paraku toetab seda tõdemust ka statistika. Arvväärtuse mõistes on see meile siiski ikkagi võrdlemisi positiivne, arvestades, et reaalselt elab Saaremaal ilmselt veelgi vähem inimesi, kui rahvastikuregister seda näitab. Eks kõige adekvaatsemate arvude osas saame õige pea selgust, kui kohe alustav rahvaloendus oma asjadega ükskord ühele poole saab.

Olen varemalt kirjutanud, et kogu saare arengu seisukohalt oleks esmajärjekorras oluline maksuraha tagasimeelitamine. Kuna meie riik on tilluke, käib võistlus just selle peale. Ehkki sellest ei räägita palju, on konkurents omavalitsuste ja linnade vahel ilmne. Nii korraldavad mitmedki linnad elanike arvu kasvatamiseks kõikvõimalikke kampaaniaid.

Loomulikult ei ole ühe omavalitsuse jaoks mõistlik selliste kampaaniate abil endale hordide viisi pendeldajaid koguda, pigem peaks vastavasisuline kampaania olema inimese jaoks kaalukeel otsuse langetamisel, kui ta endale elukohta valib.

Võib-olla ma eksin, aga ei mäleta, et Saare maakond või Kuressaare linn oleks ühtegi niisugust liigutust teinud. Võib-olla loodetakse jumalikule sekkumisele või sellele, et hakkama saadakse nii või teisiti. Tänapäeva üpris heitlikus majanduskliimas on demograafiliste ootuste rajamine niisugustele sammastele nagu vene rulett, mis agooniat lihtsalt teadmata ajaks edasi lükkab, lootuses, et ehk see jääbki tulemata.

Pingeridu ei tasu pimesi uskuda

On igati loomulik, et noored, kes siin gümnaasiumi lõpetavad, lähevad teadmisi omandama mõnda Tallinna, Tartu või miks mitte ka välismaa ülikooli. Väga väikene osa jääb tegelikult mõne ülikooli kohalikku filiaali või ametikooli ning ka nende jaoks, kes seda teevad, on see vaid vaheetapp.

Aga miks nad siis tagasi ei tule? Leian, et asi polegi ju selles, et ei tahetaks kodusaarele naasta. Põhimõtteliselt pole selle vastu usutavasti päris paljud võimekad noored, kes on mõne aja eest siit lahkunud, et just mujalt hankida neid kogemusi, mille jaoks kodusaar ilmselgelt liiga kitsaks on jäänud.

Mõne päeva eest avaldatud omavalitsuste võimekuse pingereas asus Kuressaare seitsmendal kohal, ülejäänud Saaremaa omavalitsused jäid selles küllaltki abstraktses edetabelis juba tunduvalt kaugemale.

Ometi ei peaks selliseid tabeleid pimesi uskuma ega oma tegutsemist nende järgi joondama. Kui kohalikud omavalitsused räägivad oma mantrates pidevalt jätkusuutlikust arengust, siis ei tohiks see jääda pelgalt sõnakõlksuks.

Kestliku arengu tsentris on aga kahtlemata just inimene. Me võime ehitada teid ja parandada üldist elukeskkonda, kuid sellest on vähe abi, kui unustatakse teha tööd ressursiga, kes neid hüvesid kasutada võiks. Saaremaa kohatine isoleeritus peaks aga omavalitsusi ja ka riiki niisuguste probleemide suunal tunduvalt enam tegutsema panema.

Priit Pruul

Print Friendly, PDF & Email