Lea Kuldsepp: Värise, sa väeti, siin Eesti politsei! (50)

Lea Kuldsepp: Värise, sa väeti, siin Eesti politsei!

 

Kindlasti olete kõik elus kokku puutunud ebaõiglusega. Eriti hull tundub see siis, kui just sinu suhtes on käitutud-toimitud ebaõiglaselt. Igas inimeses elab loomulik õiglustunne ja kui seda riivatakse, tahaks kõva häälega karjuda, sõimata või kellelegi kurta, oma õiguse tagaajamisel abi paluda, kuid pärast esimest ränka emotsiooni rahuned maha, püüad unustada või asja naljaks keerata.

Mis mõtet on vihastada asjade peale, mida sa niikuinii muuta ei saa? Õiguse jaluleseadmiseks pead täitma tonnide viisi pabereid, käima mitmeid kordi ametiasutustes vestlustel ja lõpuks hakkad tundma, et sa polegi kannatanu, vaid hoopis kurjategija.

Öeldakse, et kel võim, sel õigus! Demokraatlikus riigis olla küll kõrgeima võimu kandja rahvas, s.t iga inimene, kuid kahjuks tuleb selles liigagi tihti kahelda.

Viimasel ajal olen kuulnud erinevaid lugusid politseinikest, kes on oma tööülesannete täitmisel valinud “ohvriteks” just need kõige tavalisemad, reeglina ausad ja seaduskuulekad inimesed. Nende karistamisel saavad nad täielikult nautida oma üleolekut ja võimu.

Vanad naised puhuma

Esimene lugu. Kaks memme sõitis hommikul jalgratastel külapoodi piima-leiva järele. Suur oli nende imestus, kui neid peatasid politseiautost (autosid oli lausa kaks) välja astunud politseinikud küsimusega: “Kuidas teil alkoholiga lood on?” Ja panid memmed puhuma.

Kas see oli nali? Kui nali, tulnuks memmede ees pärast vabandada ja oma ülemeelikust millegagi põhjendada. Mingit vabandamist aga ei järgnenud, niisiis tahtsid nad lihtsalt oma võimu ja üleolekut demonstreerida.

Tõsiselt võetavaks politseioperatsiooniks seda küll pidada ei saa. Korralikud ja kombekad memmed läksid esialgu pabinasse, sest viinamekk on neil ammu meelest läinud, sihukest riistapuud, mis neile nina alla torgati, polnud nad elus näinudki. Käsk oli aga antud ja memmed pingutasid puhuda nii mis jõudsid, et vanadest kopsudest vajalik hulk õhku välja pressida.

Kuigi hiljem suutsid nad selle üle nalja heita ja kirjeldada seda seika kui haruldast juhtumust oma elus, tundsid nad tegelikult end solvatute ja alandatuina. Kas politsei selline käitumine on normaalne? Milline seadus neid selleks sundis? Oleks siis kontrollitud sõiduriista!

Omal kohal oleks olnud ka memmedele uue liiklusseadustiku tutvustamine, kuid nüüd ei olnud asjal muud mõtet, kui et: “Värisege, mutid! Meie oleme politseist ja teie peate tegema seda, mida meie tahame.”

Kindla peale oleksid nooremad inimesed saatnud sellised mehed teadagi kuhu, sõimanud neil näodki täis, kuid elus nii mõndagi näinud, aastatega araks tehtud memmekesed andsid oma sõnakuulelikkusega politseimeestele võimaluse nautida ametiga kaasas käivat võimu. Kerge saak, nagu öeldakse.

Politsei sundis rooli

Teine lugu. Õhtul poole üheteistkümne paiku helistati ühele noormehele politseist ja teatati, et kui see ja see auto on tema oma, siis seda autot on vandaalid rüüstanud ja omanikul tuleb viivitamatult kohale tulla. Noormees oli aga sel laupäevaõhtul sõbra juures saunas ja autost eraldas teda mitukümmend kilomeetrit. Nii ta siis ütleski, et heameelega ei tuleks, kuna on saunas joonud kaks õlut ja transporti ka pole.

Politsei ei teinud kuulmagi, vaid nõudis tungivalt omaniku kohaletulekut, et kuritegu fikseerida. Noormees sai kaubale sõbraga, kes siis rooli istus, ja poole tunni möödudes olidki noormehed kohal.

Selgus, et pätid olid lihtsalt veidi lõbutsenud: autoaknad sisse peksnud, salongi prügi ja sodi loopinud. Noored politseinikud teatasid, et auto tuleb kohe ära viia, et ei saaks rohkem kahju tekitada. Muidugi tuli viia, kuid noormees oli nõutu, sest ta oli just maininud, et on joonud saunas kaks õlut – kuidas ta saab siis rooli istuda. See ei paistnud noori seadusemehi huvitavat. Soovitasid veel kord auto turvalisemasse kohta viia, pöörasid ringi ja marssisid minema.

Ikkagi tükk varandust, mõtles noormees, isiklik pealegi ja jumal teab, mis selle autoga veel sel ööl juhtuda võib. Terveks ööks auto juurde valvama ka ei tahtnud jääda ja nii otsustasid noormehed, et kuna vaid saja meetri kaugusel kõrvaltänaval on sõbral lukustatav garaaž, tuleb auto sinna toimetada.

Mõeldud-tehtud. Auto viidi garaaži. Oli öö ja väikelinna tänavatel liiklus peaaegu puudus. Auto sai kindlasse kohta, noormees hakkas garaaži ust lukustama, kui järsku ilmusid nagu maa alt samad politseipoisid, kes võidurõõmsalt teatasid: “Näe, ikka sõitsid!” Sundisid puhuma, aparaat fikseeris 0,6-promillise alkoholijoobe.

Oh seda kahjurõõmu! Selle öö õnneloos ja sellega kaasnevad plusspunktid olidki politseipoistel käes. Tühja sellest katkisest autost! Kes neid pätte üles leiab? Siin on aga süüdlane kenasti peos!

Umbes kuu aja pärast sai autoröövi läbi kannatanud noormees tähtsa kirja, kust selgus talle määratud karistus: 9000 kr trahvi ja kolmeks kuuks load hoiule, kuna noormees olevat tihedas liikluses pannud ohtu teiste liiklejate elud, kihutades autoga joobes olekus jne.

No mis sa oskad öelda? Et vandaalid lõhkusid tema auto, sellest ei ole ega tule juttugi. Kannatanust sai viuhti kurjategija. Värise, poiss! Olen politseist ja kirjutan sinu kohta täpselt seda, mida tahan. Mis sest, et noormeest ei ole varem karistatud, et ta pole mingi joodik – peale paari õlle saunas muud ei tarbigi, on korralik ja seaduskuulekas inimene.

Võib-olla liiga aus ja liiga seaduskuulekas? Võib-olla poleks tõesti olnud vaja kohale tulla, s.t politsei sõna kuulata. Lisaks veel liigne avameelsus ja usaldus politseiametnike vastu. Ei ole Eesti politseinik sinu sõber! Pätte pole tänini tabatud ja ega neid vist otsitagi. Püüa tuult väljal! Lihtsam on karistada seda, kes sulle vastu ei hakka.

Usk hakkab kaduma

Näiteid elust, kus politseiametnik käitub inimesega jõhkralt, ülbelt ja nahaalselt, võiks tuua veelgi. Ärapanemised, arusaamatused ja solvumised saavadki alguse sellest, et osa inimesi on kasvatatud usus, et meie politseil on ülesanne oma kodanikke kaitsta, olla mõistev, inimlik, abivalmis ja õiglane. Usk sellesse hakkab aga paratamatult kaduma, kui kuuled teateid tegelikust elust.

Kui selgub, et tõeliste kurjategijate asemel jahitakse korralikke inimesi, kes poolkogemata on esmakordselt sattunud politsei orbiiti, ning oma lihtsameelsuses ja seadusekuulekuses ei mõista end ei kaitsta ega õigustada.

Ikka sedasi, et suured sulid tõllas, väiksed võllas!

Print Friendly, PDF & Email