Sõrm majanduspulsil: Punnseis majanduses (1)

Viimati sai laia ilma asjade üle leheveergudel mõtiskletud 2008. aasta lõpus ja tollal jäi vähemalt iseenda jaoks üles hulgaliselt küsimärke. Täna asjade arengule tagasi vaadates on aga kõige üllatavam see, et möödalennanud aja jooksul on probleemid järjest hoopis kuhjunud ning me ei ole jõudnud kaugemale esialgsest tõdemusest, et ilmamajandus on tõsiselt tõbine.

Tarkade tohtrite retseptid on jätkuvalt vastuolulised. Ühed soovitavad, hambad ristis, raha juurdetrükkimise hinnaga jätkata tarbimise kasvavat stimuleerimist, teised näevad tervenemise võtmena pikaajalist paastu ja kasinaid eluviise.

Senine ravimine ongi käinud katse-eksituse meetodil ning kord oleks tõbisel nagu parem ja siis jälle oluliselt kehvem. Ehk niiviisi kõrvalt vaadates on ilmamajandus kui Harilaiu majakas, kord viltu, kord sirgelt püsti, liiv vundamendi alt pudisemas ning pea võimatu on ennustada, kuhupoole ta pärast järgmist tormi kiiva kaldub.

Tänane olukord on selles mõttes hoomamatu, et ilm ja tema areng tundub olema kolmes kriisis korraga. Esiteks kultuurikonflikt, mis on andnud hoobi unistustele, et rahvaid ja rasse saab assimileerida sarnaselt kokteili valmistamisega – piisab ainult segamisest ja korralikust loksutamisest. Elu on näidanud, et võidakse kõrvu elada ja toimetada aastakümneid, kuid mõtteviis ja põhiväärtused jäävad kardinaalselt erinema.

Demograafiline kriis, mis tähendab, et arenenud regioonide kohalik elanikkond väheneb püsivalt, põhjus peitub inimese enda muutunud mõtteviisis ja ei ole olemas hooba, mis selle kahanemise peataks. Seni loodeti tulevikku ja arengut silmas pidades verevärskendust ja täiendavaid kätepaare arengumaadest. Täna nähakse selle protsessi forsseeritud jätkumises ohtu omariiklusele ja rahvusele, mistõttu võib peljata okastraataedade taastekkimist rahvaste vaba rände teele. Ka siis, kui lõpptulemiks ongi regiooni rahvastiku vähenemine ja vananemine.

Ning lõppeks majanduskriis, mis vastuoksa kõigile lootustele ei näita mingit kiiret iseeneslikku lahenemist ja taandumist. Turumajandus iseenesest töötab küll jätkuvalt tõhusalt ja paindlikult, 5 minutiga ollakse piltlikult valmis tootma mida iganes ja lõpmatus koguses, alla neelatakse ka möödalaskmised. Valusalt, kuid siiski.

Probleem ei peitu inimeste ega süsteemi võimekuses, vaid meie endi muutunud mentaliteedis. Areng ja piiride kadumine on toonud kõik ahvatlused paremini elada meile praktiliselt koju kätte. Elatakse vaid kord ja pole siis ime, et seda tahetakse teha hästi, tuleviku arvel ja tulevikult matti võttes. Piltlikult öeldes ei iseloomusta SMS-laenude otsas elamine täna ainult üksikisikuid, vaid ka terveid riike. Poliitikute kalender algab ja lõpeb valimistega ja pole siis ime, et pukis olles ohjad lõdvemale lastakse – pärast meid tulgu või veeuputus!

Ehk kui nüüd seda hetkeseisu kokku võtma hakata, siis tundub, et oleme kollektiivselt üle võlli lasknud. Nii unistustes, et rahvaste ja riikide ühendamine on käkitegu ning vaja pole muud kui kobedat rahanutsakat ja piisavalt vaba aega, kui ka unelmas, et tuleviku arvelt võlgu võtmine on põhjatu kui Kaval-Antsu kaabulodu.

Täna elame lootuses, et ehk need probleemid siiski lahenevad kuidagi iseeneslikult ja suuremate tagasilöökideta. Samas tundub, et sedakorda ei pruugi piisata välisfassaadi iluravist pintsli, värvi ja järjekordsete rahapakkide abil. Midagi peab vältimatult muutuma nii majanduse kandekonstruktsioonides kui ka meie endi mõtteviisis.

Print Friendly, PDF & Email