Kodust pagenud koer mängis Muratsis ülbet kährikut (2)

Kaarma valla Muratsi küla elanik Kati (nimi muudetud) elas laupäeval läbi seiga, mis oli justkui maha viksitud tuntud laulust “Mägra maja”.

Joel Steinfeldi kuulsaks lauldud loost eristas laupäevast juhtumit see, et Kati kodus seadis end väga mugavalt sisse suur bokseri moodi punakaspruun koer ja lahkuma ei suutnud teda panna mitte üks manitsus ega palve. Kati tegeles laupäeval koeraprobleemi lahendamisega kokku neli tundi. Ka eile Saarte Häälega suheldes oli ta veel üsna nõutu ja nentis, et Saaremaal paistab täiesti puuduvat n-ö mehhanism, kuidas tuvastada kodust plehku pannud koera omanikku või mida taolisel juhul ette võtta.

Kati rääkis, et oli hommikupoolikul üksi kodus ja koristas majapidamist, kui kuulis seljataga ähkimist. Võõras koer oli lahtisest köögiuksest sisse pugenud ja tundis end võõras elamises kui omas kodus. Väljaajamise peale urises. Lõpuks soostus küll majast väljuma, kuid hoovist enam mitte.

Kati, kes kartis oma koera ja õhtul koju naasma pidanud laste pärast, helistas politseisse, kust öeldi, et nemad sellise murega ei tegele, ja soovitati ühendust võtta Kaarma vallaametnikega. Ka Kairi Niit vallavalitsusest öelnud talle, et raske on midagi soovitada. Pakkunud veel, et koer tuli võõrasse hoovi, kuna Kati oma koeral on parasjagu jooksuaeg.

Kati sõnul meenus talle lõpuks, et ta on seda võõrast koera vist varemgi näinud, kuid omanikku ta siiski meenutada ei suutnud. Pärast põhjalikku taustauuringut suutis Kati siiski tuvastada, et koer on tulnud umbes kilomeetri kauguselt, ning koeraomaniku naaber viis sissetungija lõpuks minema.

Kaarma vallavalitsuse keskkonnaspetsialist Kairi Niit ütles Saarte Häälele, et tegeleb tõepoolest võimaluste piires ka hulkuvate loomade probleemiga. Niit tõdes, et paraku puudub maakonnas ametlik loomade varjupaik, samuti ei ole ühtegi ametlikku ja vastava väljaõppega loomapüüdjat.

“Kui minu käsutuses on sõiduvahend, olen võimalusel läinud kohale ka väljaspool tööaega leitud looma märgistust tuvastama,” rääkis Niit. Mikrokiibi olemasolu korral on võimalik looma omanik lihtsa vaevaga kindlaks teha ja temaga ühendust võtta.

Kui tegemist on aga märgistamata koeraga, võtab Niit ühendust mittetulundusühinguga, kes kodutuid koeri vabatahtlikkuse alusel vastavalt oma võimalustele hoiukodus majutab. Laupäeval polnud Kairi Niidil Muratsisse minna kahjuks võimalik, küll aga pöördus ta Muratsi külavanema poole. Paraku ei osanud ka külavanem Ülo Vevers kohe öelda, kellele nimetatud loom kuulub.


Mida peaks sellisesse olukorda sattunud inimene ette võtma?

Esiteks tuleb säilitada rahu. Kui loom ei ole agressiivne, siis ei ole otseseks paanikaks ka põhjust. Võõrast looma ei tohi toita ega lasta lastel või pere lemmikloomadel temaga mängida, võimalusel ärge pöörake sissetungijale üleliigset tähelepanu. Vastasel juhul hakkab sissetungija end tõepoolest koduselt tundma.

Üldjuhul on sellised “eksinud” pärit lähiümbrusest ja lähevad varsti oma teed. Võib julgelt öelda, et ca 80% Kaarma vallast leitud koertest, kelle omanik on mikrokiibi abil olnud võimalik kindlaks teha, pärinevad kas samast külast või naaberasulast.

Seega maksaks kõigepealt küsitleda ja uurida lähiümbrusest, kas keegi on leitud koera varem näinud või teab, kust ta pärit on. Pöörduda võiks nii oma küla kui ka naaberkülade külavanemate poole. Ka käesoleva juhtumi puhul selgus, et koera kodu asus leidmiskoha vahetus läheduses.

Kui võõras koer on tõesti jäänud teie juurde pikemaks ajaks, on soovitatav ühendust võtta Saaremaa lemmikloomade turvakoduga ja ka kohaliku omavalitsusega (seda nii võõra lemmiklooma leidmise kui ka oma kaotsimineku puhul).

Leitud koera kojujõudmist kiirendab ka see, kui edastate teate looma leidmise kohta koos tema detailsema kirjeldusega Kadi raadiole.

Kairi Niit

Print Friendly, PDF & Email