Sõmera klubihoone on üks uhke ehitis. Omanäoline kogu Eestis. Tänane uudis, et see konserveeritakse ja uinutatakse kui Lumivalguke, on nukker. Üks väärikas omanäoliste seas jääb ootama mitte just rõõmsalt terendavat tulevikku.
Ei maksa siinkohal arutama hakata, mis perioodist see maja on või kes selle ehitas. Fakt on, et maja on mälestis ja väärtuslike asjadega nii lihtlabaselt käituda ei ole ilus. Seda enam tuleb nõustuda muinsuskaitsjate küsimusega, et kas tõesti on meie hoolekanne teel kipsi-betooni ajajärku, kui samas oleks võimalus pakkuda inimestele teenust palju miljööväärtuslikumas majas.
Kogu selle temaatika juures lööb taas välja kurb tõsiasi, mis Saaremaa-taolisele äärealale alati valus on. Et paljude meelest Eesti ongi vaid Tallinn. Pole saladus, et AS-i Hoolekandeteenused asjad otsustatakse Tallinna peakontoris ning kohalikul n-ö juhtkonnal pole sõnaõigust rohkem kui ehk mõne odavamapoolse tarbeeseme ostmiseks. See pole üksnes selle ettevõtte probleem. Eesti riigi regionaalpoliitika ongi tsentraliseerimismeelne.
Lihtne on liigutada inimesi, maju, rahavoogusid ja saatusi, kui sa istud oma elevandiluust tornis kuskil mäe otsas, nägemata, mis elu allpool elatakse. Ning rahapuuduse väite taha on alati hea pugeda. Pole meil kellelgi seda liiast. Isegi mitte siis, kui plaanimajanduse korras hoolekannet osutades paarkümmend miljonit krooni aastas kasumit tiksub.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Ma olen käinud selles majas (aastat viisteist tagasi) ja sinna ka teisi huvilisi toonud. Hoone on omanäoline ja ehtsas enne karpide stiilis paneelmajade ilmumist valitsenud stalinistlikus pseudo-klassitsistlikus stiilis hoone. Analoogilise arhitektuuri musterobjektiks on Tallinnas Liivalaia ja Tartu mnt. nurgal olev nn. torniga maja (mis näeb mitte kõige paremini välja oma hooldamatuses).
Kaitse allolevate hoonete saatust ilmestavad vast kõige paremini Sakala Keskuse ja Tallinna Linnahalli saatus (viimane oli ka ühe arhitektuuriauhinna nominent).
Moraal (kurva irooniaga): säästame töökohti ja las Tellijad tellivad ehitajatelt uusi hooneid, mis on tavaliselt projekteeritud ja ka (suurelt jaolt) ehitatud küündimatult. Vanade hoonete “elushoidmine” (ekspluatatsioon ja remont) on ju nii kallis ning ei ei anna suurelt osalt ehitusmaterjalide tööstusele sellisel hulgal tööd , nagu rahastajad seda soovivad.
On siililegi selge, et invaliididekogu niisugust kultuuriasitust ei vaja. Ilmselt ilma rahata nad selle koos kogu kompleksiga said ning nüüd on nagu koer heinavirna peal; Ise ei söö ja teistele ei anna. Müügi konserveerimisrahade eest kasvõi kohalikule vallale koos mõningase tasuta kasutamisõigusega.
Ja mis ons aanud vanast tuulikust? Koolipoisina kruvisin seal mingilt aparatuuripaneelilt kruvisid. Hiljem olla seal kena kohvik töötanud. Kas ka seda hoiab invaliididekodu endale?