Saarlane osales USA-s omalaadses teatejooksus (2)

Saarlane osales USA-s omalaadses teatejooksus

ROLLING ESTONIANS: Üleval vasakult: Ron Paletzki, Erge Eerik-Butler, Anti Küünal, Markus Malmgren, Markus Popa, Kristian Sutt ja Rainer Parv. All vasakult: Meelika Laasma, Brett Klukan, Tom Greene, Marko Kristel ja Kuldar Kurrik.
Foto: Erakogu

Kihelkonnalt pärit Erge Eerik-Butler läbis USA-s eestlaste võistkonnas 320 kilomeetri pikkuse teatejooksu.

Alustuseks loeb jooksusõbrast saarlanna kohe ette olulised numbrid Ragnar Relay nimelise teatevõistluse kohta: 320 km, 261 meeskonda (igaühes 12 jooksjat), raja läbimisajaks 30 tundi ja 31 minutit!

Erge Eerik-Butler, kes oli ka võistkonna kapten, ütles, et sellisel võistlusel osalemine oli tegelikult uitmõte. Pärast üht võistlust oli eestlastest sõpruskonnaga restoranis istutud ja keegi oli mokaotsast maininud, et selline võistlus on tulemas. ”Kahe päeva pärast on vajaminev 12-liikmeline Rolling Estonians tiim koos,” rääkis ta. See oli 3. aprillil.

Ragnar Relay on Eerik-Butleri sõnul teatevõistluste seeria, mida korraldatakse igal aastal üle USA (Las Vegases, Chicagos, Floridas jne). Tema võistluspaigaks sai Washington.

“Võistlusraja pikkus on kokku u 320 km, millest iga võistkonna 12 liiget jooksevad kõik kolm vahetust ehk umbes 5–15 km korraga, kuidas kellegi distants ette näeb,” selgitas ta. Huvitav korralduslik nüanss on see, et igal võistkonnal on kohustus välja panna kolm vabatahtlikku, kes korraldajaid rajal abistavad.

22. septembri hommikul kahe tunni autosõidu kaugusele starti minnes oli saarlannal oma sõnul peas vasardanud mõte, et kas tõesti peavad nad kogu selle distantsi Washingtoni tagasi jooksma.

Millise maastiku ja tingimustega tegu on, andsid aimu kohe esimesed vahetused. “Näiteks ühe võistkonnakaaslase esimene distants oli 13,5 km ja seda 312-meetrise mäe otsa tõustes, ja ka minu 9,7 km peal ei olnud ühtegi tasast pinda,” rääkis ta ja lisas, et see oli alles algus. Kui panna siia juurde veel paduvihm, mis teeb langused-tõusud poriseks ja libedaks, oli olukord üsna keeruline.

Jooksu süsteem on selline, et 12-liikmeline grupp on jagatud kaheks, kes kumbki liigub oma bussiga. Esimesed kuus jooksevad oma maa läbi, saavad puhata ja sõidavad järgmisele kuuikule järele, et vahetus taas üle võtta. Erge Eerik-Butleri seltskonnale saabus see hetk pimedas. “Jooksime kottpimedas öös kohustuslike helkivate vestide ja nn kaevurilampidega.

Mägede vahel oli paks udu ning meie distantsid olid pehmelt öeldes karmid. Minu 10-km osa peal oli 256 meetri kõrgune tõus, millest ülesjooksmine keset ööd kujunes mu elu üheks raskemaks ettevõtmiseks, sest paar tundi enne olin just peaaegu 10 km mööda suuri künkaid lipanud,” kirjeldas ta võistlust.

Saarlanna sõnul oli võistluse lõpp üsna karm. “Minu viimane vahetus kujunes 16-kilomeetriseks surmaheitluseks, sest kellelgi õnnestus Ragnari rajamärgistused mõneks ajaks ära varastada ja olime sunnitud hulga jooksjatega 2 km lisaks pingutama. 10 km peal jalad enam sõna ei kuulanud ja väsimus pani silme eest virvendama,” rääkis ta ja lisas, et korrutas endale kogu aeg, et pole siiani ühtegi võistlust pooleli jätnud ja ei jäta ka seda.

Finišijoonel oli olnud ülev tunne, mis siis, et jalad vaevu kandsid ja silmad ei tahtnud lahti püsida. “Pitsa ja külm õlu ei ole kunagi varem nii hästi maitsenud,” tunnistas ta. Kokkuvõttes saavutas end Rolling Estonians’iks nimetanud võistkond 135. koha.

Kihelkonnalt pärit Erge Eerik-Butler on USA-s pikamaajooksuga tegelenud juba 14 aastat ja tema järgmine võistlus on 9. oktoobril Washingtonis toimuv USA suurim, 10 miili (16 km) jooks Army 10-Miler, kus ta on osalenud juba 7 aastat.

Print Friendly, PDF & Email