Olavi Pesti: Sõna “kommunistlik” tähendusest (42)

Olavi Pesti: Sõna “kommunistlik” tähendusest

LISATAHVEL: Mälestusrist sai selgitava sildi.
Foto: Egon Ligi

Ehkki palju poleemikat tekitanud mälestusrist 1941. aasta massimõrva ohvritele sai reedel lisatahvli selgitusega, kellele ja mis põhjusel on rist Kudjape kalmistule püstitatud, põhjendab Saaremaa muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti, miks on muuseum nii järjekindlalt seisnud selle eest, et massimõrva nimetataks kommunistlikuks.
Toimetus

Võtsime hiljuti osa Narva linnuses toimunud traditsioonilisest Eesti muuseumide festivalist, kus oli kohal ligi paarsada muuseumitöötajat, enamik erialalt ajaloolased. Päevauudiseid kuulnuna küsiti ikka ja jälle, mis probleem saarlastel kommunismi tõlgendamisega on – mandril olevat asi juba ammu selge.

Mis siis tegelikult juhtus?

Suve algul tegi EELK Laurentiuse koguduse õpetaja, Kuressaare linnavolikogu liige Anti Toplaan ettepaneku tähistada Kudjape surnuaial asuv 1941. a kommunistliku massimõrva ohvrite vennaskalmistu keskse tähisega. Plaani muuseumitöötajate ja muinsuskaitsjatega arutades jõuti järeldusele, et sobivaim tähis oleks suur mälestusrist. Asjaajamise võttis enda peale Kuressaare linnavalitsus (edaspidi – LV) aselinnapea Tiina Talvi juhtimisel. Mälestusristi väga õnnestunud kujunduse kavandas linnaarhitekt Hannes Koppel.

Septembriks tuli lõplikult kooskõlastada ristile paigutatav tekst. LV toimis väga mõistlikult, küsides arvamust nii ajaloolastelt, vaimulikelt kui ka teistelt avalikkuse esindajailt.

Saaremaa muuseumi lõplikku seisukohta küsis LV 12. septembril. Olles võimalikku teksti üsna põhjalikult arutanud, leidsime, et see peaks olema selline: “1941. aasta Kuressaare kommunistliku massimõrva ohvritele”. Muuhulgas võtsime arvesse sedagi, et samal aastal panid Saaremaal hukkamisi ja mõrvu toime ka Saksa võimud. Hiljem lisandunud algussõnade “Siin puhkavad…” vastu ei saa midagi olla, kuigi see tegi teksti veidi pikemaks. Edasises diskussioonis muuseum (kahjuks) ei osalenud.

Sõna “kommunistlik” kasutamise vajalikkuse osas olid meiega samal arvamusel ka peamiste konfessioonide – luterliku ja ortodoksi kiriku – vaimulikud Anti Toplaan ja Kaupo Põld (isa Andreas). Õpetaja Toplaan oli samal seisukohal veel ka Pereraadio 21. septembril toimunud teemakohase vestlussaate salvestamise ajal, kuid hiljem (ajakirjanduse andmeil) muutis seda.

LV küsis arvamust ka suure elukogemusega mitmekülgselt kultuuri- ja ühiskonnategelaselt Bruno Paolt. Pao soovitas sõna “kommunistlik” ristil mitte kasutada, pidades seda kalmisturahu häirimiseks poliitikaga.

Auväärne mees ilmselt eksis seekord, kuid see ei tähenda, et ta tuleks hukka mõista ja räpase laimuga üle valada. Vabas ühiskonnas on igal inimesel õigus oma arvamust avaldada; seda õigust tuleb tingimusteta aktsepteerida.

Nüüd eksis ka LV, tunnistades õigemaks sisuliselt vähemuse arvamuse, eirates professionaalsete ajaloolaste oma.

23. septembril Kudjape kalmistul toimunud mälestusteenistusel keeldus oma aususe ja siiruse poolest tuntud isa Andreas moonutatud tekstiga silti õnnistamast, pälvides selle eest süüdistusi vaimuliku kutse-eetika rikkumises. Minu arvates ei teinud ta poliitikat, vaid toimis oma südametunnistuse ja parema äratundmise kohaselt – aga see ongi preestri esmane kohus.

Taustast laiemalt

Eelkõige tuleb rõhutada, et sõna “kommunistlik” tähendab ideoloogiat, valitsusvormi ja -režiimi, mitte konkreetseid inimesi – kommuniste või ekskommuniste. Nagu me teame, oli ja on nende hulgas palju häid ja ausaid inimesi. (Näiteks ka minu isa, kes küll 1956. aastal selles ideoloogias tõsiselt kahtlema hakkas ja 1968. aastal lõplikult pettus.) Kommunistliku režiimi hukkamõistmine ei tähenda kõigi nende konkreetsete inimeste süüdistamist või hukkamõistmist.

Kogu maailmas ja eelkõige Euroopas käib juba pikemat aega terav ideoloogiline võitlus kommunismile ja natsismile (natsionaalsotsialismile) hinnangu andmisel. Lihtsustatult on selle võitluse sisu selles, et esimese kuriteod olevat ikkagi kuidagi “pehmemad” ja arusaadavamad ning ideoloogia humaansem kui teisel. Peapõhjus on selles, et Hitleri juhitud režiim kuulutas välja eriti koletu poliitika – ühe rahvuse täieliku hävitamise, mida tuntakse holokaustina. Stalini režiim seda ei teinud, kuigi hävitas oma kümnete miljonite ohvrite hulgas praktiliselt lausa mitu rahvust.

Riigikogu võttis 30. juunil 2001 vastu avalduse kommunistliku režiimi kuritegudest Eestis, mille kohaselt kommunistliku Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud panid agressiooni tulemusena okupeeritud ja annekteeritud Eesti Vabariigi territooriumil toime genotsiidi ning inimsusevastaseid ja sõjakuritegusid. Kommunistlike totalitaarsete režiimide kuriteod mõistis 25. jaanuaril 2006 hukka ka Euroopa Nõukogu parlamentaarne assamblee (ENPA).

ENPA resolutsioon oli rahvusvahelise üldsuse esimene n-ö ametlik ja kõrgetasemeline kommunismi hukkamõist. Resolutsioon seletab kommunistlike režiimide kuritegusid klassivõitluse teooria ja proletariaadi diktatuuri sellise tõlgendamisviisiga, mis seadustas inimeste elimineerimist, keda peeti uue ühiskonna rajamisel kahjulikeks ning seega totalitaarsete kommunistlike režiimide vaenlasteks.

Eesti poliitiku Tunne Kelami aktiivsel osalusel (ta oli üks kolmest dokumendi algatajast) mõistis 2. aprillil 2009 vastu võetud resolutsiooniga “Euroopa südametunnistus ja totalitarism” kommunismi ning kõikide teiste totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide toime pandud kõik inimsusevastased kuriteod ja rasked inimõiguste rikkumised hukka ka Euroopa Parlament. Kuigi eelnenud oli pikk ja keeruline ideoloogiline võitlus, toetas resolutsiooni vastuvõtmist 553, vastu oli 44 ja erapooletuks jäi 33 parlamendisaadikut.

Mida on arvatud?

Mida aruteludes tahvli teksti üle on siis arvatud?
* Et sõna “kommunistlik” asemel võiks kasutada eufemisme “bolševistlik”, “enamlik” või “stalinistlik”.
Ma ei pea õigeks tänapäevase üldmõistetava sõna asendamist arhaismidega. Mõiste “stalinism” võttis kasutusele Nikita Hruštšov (nimetades seda küll “isikukultuseks”), kui ta kommunistlikku ideoloogiat puhtaks pesta püüdis. (Muide, 1941. aastal Kuressaare massimõrva uurinud Saksa okupatsioonivõimud kasutasid ajakirjanduses sünonüümidena sõnu “kommunistid”, “bolševikud” ja “punased”.)
* Et “vanade tavade kohaselt käiakse kalmistul vaikselt, ei lärmata ega pruugita suud kodanike erimeelsuste üle”.
Armas Bruno Pao, mis puutub siia sõna “kommunistlik” ja millistest erimeelsustest on jutt?
* Et nii vanad kuriteod tuleks andestada.
Selle kohta ütles mälestusristi avamisel väga õigesti Saare maavanema kt Jaan Leivategija, et andestada saab vaid neile, kes on andeks palunud.
* Et sõna “kommunistlik” kasutamine võib ärritada meie suurt idanaabrit ja koguni kahjustada kaubavahetust temaga.
Kui me nii hirmsasti kõike kardame, kas siis ongi iseseisvusel mõtet? See kartus tundub ka venelasi solvavana, sest pole ju Venemaa enam kommunistlik riik. Venemaa ei kannatanud kommunismi ikke all mitte sugugi vähem kui Eestimaa, pigem vastupidi.
* Täiesti arusaamatud on Kaja Tampere väited, et probleemi puhul on tegemist “intriigiga” ja et veretöö ohvrite “surm on saabunud poliitiliste võitluste tagajärjel”. Andke andeks, lp kommunikatsioonidoktor, kui küsin, kellega need 90 süütut ohvrit poliitilist võitlust pidasid? (Tegelikult mõned muidugi ikka võitlesid ka, näiteks Ruhnus arreteeritud…)

* * *

Rõhutan veel kord, et Kuressaare absurdne massimõrv tulenes kommunistliku ideoloogia ja režiimi olemusest, selle sisemisest loogikast. Seetõttu on selle läbiviijate iseloomustamiseks kõige täpsem sõna “kommunistlik”.

Samal teemal: Bruno Pao “Mida kirjutada ristile” ja Kaja Tampere “Surma hinda küsi surnutelt”, SH, 27.09.

Print Friendly, PDF & Email