Lugeja küsib

Läksin tööle 2011. aasta 7. veebruaril, septembris tahtsin kasutada nädalat oma selleaastasest puhkusest ja läksin augusti keskel avaldusega tööandja juurde. Seal selgus, et puhkust ei saa ma mitte mingil tingimusel: mulle ei ole jaanuaris koostatud ja töötajatele teatavaks tehtud 2011. aasta puhkusegraafikus puhkust planeeritud. Olevat kibekiire aeg ja kahenädalane etteteatamine ebamõistlikult lühike. Pealegi ei olevat me töölepingus kokku leppinudki, et puhkust kasutan. Kodus töölepingut lugedes veendusin ise ka, et sellist kokkulepet tõepoolest kirjas pole. Kas ongi nii, et puhkust saavad vaid need, kellel on see töölepingus kokku lepitud?

Vastab Urve Stroom
tööinspektsiooni Lääne inspektsiooni tööinspektor-jurist

Töölepingu seaduse (edaspidi TLS) § 5 sätestab andmete loetelu, millest tuleb töötajat enne tema tööle asumist teavitada. Nimetatud paragrahvi lõike 1 punkti 9 kohaselt peab tööandja töötajat teavitama puhkuse kestusest.

TLS-i paragrahvis 5 sätestatud andmed tuleb esitada heauskselt, selgelt ja arusaadavalt ning sõnastada viisil, mis võimaldab töötajal neist üheselt aru saada. Seega ei ole tõene tööandja väide, et puhkust saavad vaid need, kellel on sõlmitud vastav kokkulepe, mis kajastub töölepingus, pigem on tegemist tööandja poolse teavituskohustuse rikkumisega.

Kui andmeid ei ole töötajale esitatud enne tööle asumist, võib töötaja neid igal ajal nõuda ning tööandjal on kohustus esitada andmed kahe nädala jooksul arvates nõude saamisest. Seetõttu oleks mõistlik pöörduda tööandja poole sellekohase sooviga.

Kui tööandja ettenähtud tähtaja jooksul seni esitamata andmeid ikkagi ei esita, on tööinspektoril õigus algatada tööandja suhtes väärteomenetlus ja karistada teda rahatrahviga.

TLS-i § 55 kohaselt eeldatakse, et töötaja iga-aastane puhkus on 28 kalendripäeva, kui töötaja ja tööandja ei ole leppinud kokku pikemas põhipuhkuses või kui seadus ei sätesta teisiti. Põhipuhkust antakse töötatud aja eest ja seda tuleb kasutada kalendriaasta jooksul. Aja määrab tööandja, arvestades töötajate soove, mis on mõistlikult ühitatavad tööandja ettevõtte huvidega, ning koostab selle kohta puhkuste ajakava.

Kuna küsimuse esitaja ei olnud puhkuste ajakava koostamise ja teatavaks tegemise ajal tööle veel asunud, siis sel hetkel tööandja ei saanudki tema puhkust ajakavasse märkida. Puhkuste ajakavasse märkimata puhkuse kasutamisest teatab töötaja tööandjale 14 kalendripäeva ette kirjalikku taas-esitamist võimaldavas vormis. Kuna see tähtaeg tuleneb TLS-i § 69 lõikest 3, ei saa tööandja viidata ebamõistlikult lühikesele etteteatamistähtajale.

Töötaja võib nõuda puhkust, kui ta on tööandja juures töötanud vähemalt kuus kuud. Tööle asumise kalendriaastal arvutatakse kalendriaastast lühema aja eest põhipuhkust võrdeliselt töötatud ajaga. Eeltoodust tulenevalt ei ole tööandjal võimalik keelduda töötajale puhkuse kasutamist võimaldamast, tööandja on kohustatud töölepingu seaduses ette nähtud puhkust töötajale võimaldama ja maksma õigeaegselt puhkusetasu ning töötajal on õigus puhkusele jääda ja puhkusetasu saada. Puhkusetasu tuleb maksta eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust või poolte kokkuleppel hiljemalt puhkuse kasutamisele järgneval palgapäeval.

Tööandjal on küll õigus puhkust edasi lükata, kuid üksnes ettenägematu olulise töökorralduse hädavajaduse tõttu, eelkõige kahju tekkimise ärahoidmiseks. Sel juhul tuleks mõlema poole huve arvestades leida puhkuseks pooli rahuldav aeg.

Print Friendly, PDF & Email