Kuidas Kuressaare Eesti Selts endale maja sai

JUHATUS: Kuressaare Eesti Seltsi juhatus 1911. aastal. Vasakult 1. reas: A. Niit, O. Kunstmann, A. Piip, A. Riks (Lulla), K. Linnamägi; 2. reas: T. Liiv, A. Sepp, F. Ermus, A. Lemet, H. Tomveli, J. Varvas, A. Kaal, A. Koppel. (O. E. Buhgani foto raamatust “K.E.S. 1886–1936”.)

Sada aastat tagasi, 2. oktoobril 1911 (vkj) toimus Saaremaa ajaloos väga oluline sündmus – Kuressaare Eesti Seltsi (KES; asutatud 1886, taasasutatud 1907) oma maja õnnistamispidu.

“Palju oli tegemist ja sagimist. Eesti seltskond oli vähearvuline ja vaene mitte üksi varaliselt, vaid ka haritud jõudude poolest. Ainult üksikud olid jõudnud haridusele ja kui mitte jõukusele, siis vähemalt majanduslikule rippumatusele. Igal pool aga domineeris saksa keel ja meel, ning isegi venestuse laine polnud suutnud kuigi tunduvalt end maksma panna vaiksel meretagusel saarel. Rahvuslik ärkamine seisis tõsises mõttes alles ees.”

Nii iseloomustas sajandialguse Kuressaare vaimuelu silmapaistev Eesti riigimees ja diplomaat Ants Piip 1936. aastal ilmunud koguteoses “K.E.S. 1886–1936”. Veerand sajandit varem, aastail 1909–11 oli ta Kuressaare Eesti Seltsi esimees, nüüd aga auliige. Neil aastail oli seltsi tegevus kogu selle ajaloo kõige hoogsam ja mitmekülgsem. Just tollane siinse merekooli õpetaja Piip oli seni üürikortereis tegutsenud KES-ile oma maja ostmise peamisi korraldajaid.

Ta jätkas: “Raha meil küll palju ei olnud, kui ei eksi, siis vaid mõnisada rubla. Aga seda rohkem oli meil tahet ja usaldust nii üksikute inimeste kui ka laialise seltskonna poolt, kes meid toetasid suurema või vähema laenuga.” Südalinnas kalli “saksa maja” ostmine tekitas eesti ringkonnas laialdast vaimustust, kasvas rahvuslik iseteadvus, uhkus, eneseusk ja üksmeel.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.
Telli Saarte Hääl internetist

Olavi Pesti