Haamerite maja võlus oma soojuse ja perenaise lahkusega

Haamerite näitusemaja külaliseks olen olnud seitsme aasta jooksul palju kordi, esimene kord lihtsalt uudistajana 11. detsembril 2005.

Tutvusin rikkaliku väljapanekuga ja otsustasin, et lähen näitusemajja ikka ja jälle. Meil oli perenaise Liina Haamer Walleriga väga mõnusaid jutuajamisi. Ja esmakordselt sain tuttavaks Eerik Haameri paeluva loominguga, kus keskel kohal on inimene. Kunstnik ise on öelnud, et inimene ei pea ennast kajakast paremaks pidama. Ilus, kujundlik ütlemine!

Mind köitsid näitusemajas kõik maalid, ka joonistused. Ning ma tundsin kahetsust, et alles nii hilja sain tundma suurepärase kunstniku elutööd. Mis parata, aeg oli selline just minu põlvkonna jaoks, et varjati elus paljutki, mitmedki loomeinimesed jäid meil Eestis tunnustamata.

Eerik Haameri looming on väga isikupärane. Ja Reeli Kõiva koostatud raamat “Eerik Haamer” jutustabki sellest. See on väärikas mälestuste jäädvustamine suurest kunstnikust, tema loomingust ja elust.

Liina Haamer Waller on toimetanud tagasihoidlikult, kuid väärikalt selles majas. Nii sai meie Saaremaa raamatuklubilegi see maja katusealuseks mitmete ürituste korral.

Mäletan hästi üht talveõhtut. Meid ootas ees praksuv kamin, mis tegi kohe südame soojaks. Perenaise enda lahkus ja südamesoojus tiivustasid meid edaspidigi, sest oleme selles majas viinud läbi veel mitmeid kirjanduslikke üritusi.

25. septembril oli Liina taas raamatuklubi üritusel. Ta kuulas eesti luuletajate sügi-seluulet ja ütles pärast, et eestlaste luule on rikas, sügav ja omanäoline. Raamatuklubi liige Lembit Mölder laulis Liinale ühe armsa kodulaulu. Jah, meel sai kurvaks, et meie linnast lahkub nii tore inimene, kes lühikese ajaga võlus paljusid saarlasi ja külalisi kaugemaltki.

Print Friendly, PDF & Email