Konverents lahkas Saaremaa ajaloo koletuimat kuritegu (3)

Koletuimaks ja absurdseimaks nimetas reede pärastlõunal Kuressaare linnuse kapiitlisaalis toimunud teaduskonverentsil enamlaste 1941. aastal sooritatud veretööd Saaremaa muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti.

“Verd on Saaremaa sajanditepikkuses ajaloos palju valatud,” lausus Pesti sissejuhatavas sõnavõtus. “Kõnealune kuritegu on aga kahtlemata üks koledamaid, sest esmapilgul tundub see suisa absurdne olevat.”

Tema sõnul võib veel mõista, kui kedagi tapetakse näiteks varanduse, võimuiha või siis ideede pärast, Kuressaare lossihoovis tapeti aga lihtsalt heast peast 90 süütut inimest. “Et toimunut mõista, võtsin veel kord kätte Aleksandr Solženitsõni “Gulagi arhipelaagi”,” jätkas muuseumi teadusdirektor. “Ja sain aru – säärased absurdsed kuriteod tulenevad kommunistliku režiimi olemusest, selle seesmisest loogikast.”

Just seda kommunistliku režiimi absurdset olemust rõhutasid oma sõnavõttudes kõik teaduskonverentsil esinenud ajaloolased.

Ühe Muhumaa mehe lugu

Meelis Maripuu lähiajaloo uurimiskeskusest MTÜ S-Keskus rääkis sellest, kuidas jõudis sõda ühe tavainimese teadvusse. Tema jutt tugines Muhu mehe Mihkli mälestustele.

Juba enne aktiivse sõjategevuse algust oli Mihkel tunda saanud Eestisse saabunud võõrvõimude vintsutamist. Kui sõjategevus aga 1941. aasta sügise hakul saartele jõudis, sai ta omal nahal tunda kommunistliku režiimi kogu absurdust.

Nimelt käivitas Mihkel septembris, kui oli alanud sakslaste dessant Muhu saarele, taas veski. Umbusklikes punaväelastes tekkis kohe kahtlus, et mees annab sellega pealetungivatele sakslastele märku. Ainuüksi sellise teo pärast võinuks Mihkel sattuda nende inimeste sekka, kelle kommunistlik režiim Kuressaare lossihoovis mõrvas.

Plaan tuli ju täita

Ajaloolane Peeter Kaasik Eesti Mälu Instituudist rääkis hävituspataljonide tegevusest Eestis üldse ja Saaremaal loodud hävituspataljoni eripäradest. Saaremaa suletuse tõttu ei olnud siin 1941. aastal aktiivset metsavendlust tekkinud, mis tähendas, et siin polnud ka diversante ja bandiite, keda hävituspataljon püüdma pidanuks. “Nõukogude Liit oli aga plaanimajanduslik riik,” jätkas Kaasik. “Kui kõrgemalt poolt oli antud käsk bandiitide vastu võidelda, tuli seda täita ja need bandiidid ka tekitada.”

Just säärases hirmu ja absurdsuse õhkkonnas saidki teoks niisugused kohutavad veretööd, nagu toimus Kuressaare lossihoovis.

Suisa hüsteeriline spioonimaania

Kolmas esineja oli Meelis Saueauk Eesti Mälu Instituudist. Tema ettekanne oli otseselt pühendatud 1941. aasta bolševistlikule veretööle. Ajaloolase sõnul ilmneb, kui lugeda tookordset Saare maakonna päevalehte Saarte Hääl, et punavõimude spioonimaania võttis 1941. aasta suvel suisa hüsteerilise ilme.

“Kahjuks ei ole meie käsutuses dokumentaalset materjali, mistõttu on ka raske öelda, milles neid õnnetuid inimesi konkreetselt ikkagi süüdistati ja kas nad üldse olidki milleski süüdi,” rääkis Saue-auk. “Kuna aga hukkamisi püüti hoolikalt varjata, siis oli järelikult põhjust, mida varjata. Just see asjaolu viibki mõttele, et isegi Nõukogude võimu silmis ei olnud need inimesed milleski süüdi.”

Rääkides õiguslikust hinnangust Kuressaare veretööle, märkis ajaloolane, et tegemist on nii sõjakuriteo kui ka inimsusevastase kuriteoga. Samas ei olnud ta nõus väitega eesti rahva kitsarinnalisusest, et eestlastele justnagu nii väga meeldiks rõhutada vaid omaenda kannatusi ja mitte märgata teiste rahvaste kannatusi. “Kui uurime neid kuritegusid, mis on toime pandud meie endi vastu, suudame paremini mõista ja hinnata ka teistele tehtud valu,” ütles Meelis Saue-auk.

Print Friendly, PDF & Email