Ajakaja: Surma hinda küsi surnutelt (11)

Eelmise nädala Saaremaa lehed kirjutasid järjekordsest intriigist. Surma pärast lahvatanud tülist. Te arvate õigesti – jutt on kaunist tammepuuristist, millele kinnitatud tahvlilt jäi välja sõna “kommunistlik”. Ja tundub, et kommunismitont sai sellega seoses taas Saaremaale ringi luusima ja paha tegema.

Mis aga üllatas – et kiriku esindaja hakkas ässitajaks. Miks? Kas ei ole mitte kiriku roll kasvatada inimesi andestavaiks? Kas ei ole mitte kiriku roll surnutele rahu teele kaasa soovida?

Jah, kommunistid on pahadeks kuulutatud ja nad tegidki palju paha. Nii nagu paljud teisedki erinevate ideoloogiate fanaatilised järgijad (kehtib muide ka religioossete liialduste kohta).

Liialdused on alati kurjast. Ja see, et fanaatikud ja ässitajad vahel võimule pääsevad, on lihtsalt sellepärast, et liiga palju on argpükse, kes seda takistada ei julge. Või liiga palju on lolle, kes neid põhimõtteid järgida võtavad.

Ja liiga palju on poliitikat. Ka meie tänases Eesti elus, ja seda selle pärast, et me seda ise igale poole topime, ise igal pool seda poliitikatonti otsime ja näeme. Liiga palju on ka täna ässitajaid ja lolle takkakarjujaid, liiga palju neid, kes igas asjas püüavad isiklikuks edevuseks ja eneseupitamiseks võimalust otsida, ja liiga palju neid, kes kunagi millegagi rahul ei ole ja kunagi rahu ei leia.

Nüüd tuleb välja, et tahame tüli ka surmas ja surnuaias. Mina ei taha, kuigi tean ajaloost, et ideoloogiliste mälestusmärkide pärast on läbi aegade kõige rohkem ja kõige nõmedamaid kaklusi peetud, paraku.

Mina tahan surnutele rahu ja surnute lähedastele samuti. Iga riid ja tüli, veel enam intriig on selles kontekstis labane ja kohatu. Isegi kui surm on saabunud poliitiliste võitluste tagajärjel, on selles nii palju fataalsust, et surma hetkest ei ole seal enam mingit poliitikat, on vaid lõpp. Ja pole vahet, mis sõnad on ristil, kas seal on kirjas “kommunistlik” või ei ole. Surm on surm. Ja surma tegelikku hinda saad küsida vaid surnutelt.

Print Friendly, PDF & Email